Taarka vaim hoiab filmivõtetel silma peal
Kui pärast neljatunnist sõitu Tallinnast Obinitsa “Taarka” võtteplatsile jõudnuna nimetab filmi üks režissööridest, vanemuislane Ain Mäeots, senise võtteperioodi põnevaimaks ja kurioosseimaks seigaks tõsiasja, et graafikust ollakse pidevalt veidi ees, siis paneb see võtteperioodide tavapärast hektilisust arvestades veidi imestama. Nüganen filmis eelmisel aastal “Meeletut” vahepeal lausa 24 tundi ööpäevas... Ja ajakirjanik otsib ikka konksu, mille külge lugu üles ehitada.
“Taarka” puhul on aga filmi sisugi juba uudistest korduvalt läbi jooksnud: lauluandega temperamentse setu naise Hilana Taarka (1856–1933) – keda mängivad tema erinevates eluetappides kolm näitlejat Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur – elulugu värvikate seikade kaudu, mis ei kõnele mitte ainult setude, vaid kogu Eesti saatusest.
Setumaal Obinitsa lähistel Härmal toimuvate filmivõtete asukoht on tõepoolest kaunis, kesk metsi ja toredate nimedega Setu külasid oma orgude ja mägedega. Looduse üle mõtisklemine tekitab hetkeks lootuse, et ehk on tulnud võttegrupil vähemalt raskete ilmastikuoludega võidelda, sest trotslik Eesti suvi on viimasel ajal oma tegelikke kavatsusi paljastanud. Paraku mitte. Mäeots kinnitab reipalt, et ilmaga on neil igati vedanud. “Täna oligi meil just sellist poolpilvist ilma vaja,” kinnitab ta lühikesele söögipausile sammudes. Vaevalt paarikümne kilomeetri kaugusel tegutseva ränga paduvihma ees tal hirmu ei tundu olevat. Eks nad paluvad ikka Taarkat, et see vihma eemale hoiaks – ja seni tundub see mõjuvat. Isegi kurja kuulutav kuupäevanumber, kolmeteistkümnes ja reede, tundub siitkandist kaarega mööda minevat.
Rohkem kui kerget tibutamist võtteplatsil ette ei tulegi. Selleks ajaks koondatakse oma kodukandi rahvariietes setud, kes tulnud massivõttele, kust päeva jooksul käib läbi ligi 150 inimest, bussi vihmavarju. Et kostüüme kuivana hoida. Sel võttepäeval mängitakse läbi üks Taarka nooruspõlve kirmask (mille vaste eesti keeles on “simman”) koos väikeste külakakluste, pillimängu ja kõige selle juurde käivaga.
Stoiline ja maaliline
Võtteplatsil ringi jalutades võib küll kuulda vaikset setukeelset lauluviisi või omavahelist väikest tögamist. Stoilisust sümboliseerivad kas või tunde ühel kohal istuvad setu vanamehed, koha maalilisust ilmestavad heinas hullavad lapsed.
Filmi teine režissöör Hardi Volmergi külitab peaasjalikult monitori ees ja jälgib ülesvõetud materjali. Mäeots tutvustab oma teist poolt kui supervisor-rezˇissööri, kes asjadel silma peal hoiab ja sekkub, kui vaja. Esialgu tundub kõik piisavalt ladusalt minevat.
Võttepauside ajal leiab horisontaalses asendis mediteerimas enamasti ka filmi peaoperaatori Elen Lotmani, kelle jaoks tegu täispika mängufilmi debüüdiga. Lõpuks teeb filmi režissööri esimene assistent Elo Selirand ka veidi kurjemat häält: “Meil on üldiselt päris kiire, hea meel oleks, kui nüüd hakkaksime tegema.” Edasi võetakse üles, kuidas naaberküla mehed tulevad Taarka külapeole praalima ning käiku lastakse ka rusikad. “Ärge näidelge!” juhendab Mäeots, et vahedamaid osatäitmisi setudest välja pigistada.
Ja nii see “Taarka” viies võttepäev läheb. Kui suvised võtted saavad läbi, siis liigutakse Setumaa metsadest välja. Soome pealinna Helsingisse minnakse näiteks filmima seda, kuidas Taarka käis Eesti Vabariigi algusaastail Soome presidendile laulmas.
Ligi kaheksa miljoni kroonise eelarvega film valmib järgmise aasta kevadel. Eelkõige on õhus ilmselt küsimus, kuidas toimub transformatsioon suvelavastusest filmiks. Suuresti setude folkloorile ülesehitatud teatritüki toomine kinolinale on ehk korrelatsioonis rahvusliku eneseteadvuse tõusuga, ent kuivõrd säilib filmilindil selle ehedus – eks seda näebki veidi vähem kui aasta pärast.
Film
“Taarka”
Režissöörid: Ain Mäeots
ja Hardi Volmer
••Operaator: Elen Lotman
••Stsenaarium: Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Elo Selirand, Ain Mäeots, Hardi Volmer
••Mängivad: Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Kaarel Oja, Tõnu Oja jt
