Taassünnikultuuri lätete pääl

 (1)

Jacob Burckhardti suurteos “Itaalia renessansikultuur” eestindati 143 aastat pärast ilmumist Itaalia renessansikultuuri aluskäsitlus on kaasakiskuv lektüür igale huvilisele
Šveitsi kultuuri-ajaloolase Jacob Burckhardti (1818-97) suurteos “Die Renessanskultur in Italien” (1860) on nüüd viimaks, 143 aastat pärast originaali ilmumist, tänu Ilmar Venele ja Ilmamaale ka eesti keeles olemas. Hurraa!

Tegu on itaalia renessansikultuuri aluskäsitlusega, mis on kohustuslik ja samas õnneks väga kaasakiskuv lektüür igale huvilisele. Pole vist näinud ühtegi tõsist renessansiraamatut, milles Burckhardti teost ei mainitaks, ehkki heaks tooniks on muidugi näidata, et see või teine Burckhardti seisukoht on kas vaieldav, liialdatud, ületatud vms, eriti mis puudutab renessansi ja keskaja suhet. Seda justkui sedastamaks, et Burckhardti panus on ajalooliselt tähtis ja tõhus, aga egas meiegi ole mingid papist poisid.

Paraku on juhtunud siiski nii, et erinevalt paljudest “ületajatest” kandub Burckhardti nimi juba rohkem kui sada aastat ühest uurimusest teise ja annab ainet isegi skandaalseteks tõdemusteks. Teose järelsõnas kirjutab Ilmar Vene Burckhardti ja Nietzsche komplitseeritud suhetest, interneti vahendusel leidsin itaaliakeelse artikli, milles väidetakse, et kui noor Nietzche Baseli Ülikoolis, kus ka ta endine õppejõud Burckhardt töötas, furoori tekitas, kasutas ta oma ideede alusena “Itaalia renessansikultuuri” kolmandat alajaotust (“Muinsuse elluäratamine”), pealegi plagieerivalt. Nietzsche erilisele mõjutatusele Burckhardtist olevat oma loengutes viidanud ka Heidegger.

Ehkki Burckhardt lööb ehk liiga tugeva kiilu keskaja ja renessansi vahele, ei tugine piisavalt renessansi keskaegsetele allikatele, ei uuri küllaldaselt varasemaid “renessansse” (näiteks karolingide ajastul või 12. sajandi Prantsusmaal), ülehindab naiste võrdõiguslikkust meestega, liialdab kindlasti renssansie-pohhi ilmalikkuse rõhutamisega, esitab renessansi kolme sajandit liialt ühtsetena jne, on teos väga selge ja tervikliku kontseptsiooniga ja selle arendusega kõikides osades.

Kolm alusmõistet

See seab keskseteks osisteks kolm alusmõistet: riigi, religiooni ja kultuuri ning nende inter-aktsiooni (esimeses alajaotuses käsitletakse kultuuri mõju riigile, kuuendas religioonile), kusjuures inimese toimimise mõistmiseks tundub olevat Aristotelese “Eetikast” tuntud loomutäiuse printsiip, mis Burckhardti teoses seondub eelkõige mõistetega “kunst” ja “individuaalsus”.

Riik on Burckhardtil näiteks “teadliku ettearvestuse looming, kunstiteos” (der Staat als Kunstwerk) (lk. 12). Seetõttu kuuluvad kunstniku kategooriasse ka sõjapealikud – võimu-usurpaatorid, võimu kuritarvitajad, kaupmehed jne.

Ses suhtes Burckhardt ei ütle, et renessansi inimene ei või olla kunstnik kurjuses. Või pigem see sageli just nii välja tulebki. Kunst vastandub siin kui mitte loodusele, siis vähemalt lapsemeelsusele.

Tõepoolest, Burckhardt on keskaja inimese kohta tarvitanud lapselikkuse, sõgeduse ja usklikkuse loori kujundit (lk. 117). Renessansis aga jõuab isik käesoleva teose põhjal “täielikkuseni” (vt. teine alajaotus, ptk. 2, lk. 121jj.), ehkki Burckhardt ise hiljem möönab, et ta on renssansi individuaalsuse ja kuulsusekultusega keskaja arvelt liialdanud. Igal juhul selgub, et keskaja pühakutekultus on asendumas kunstnikekultusega. Nüüd mainitakse neid kroonikates võrdselt, viimaseid enamgi, käiakse nende haudadel kui mingites pühapaikades, mõni kunstikummardaja koguni vehib sisse Krutsifiksi ette asetatud küünlad ja asetab nende Dante haua kaunistuseks (Sacchetti novellist). Paras annus kunsti vaatab vastu sellestki Burckhardti esitatud antiigi-näitest renessansikontekstis, kuidas kuningas Dardanos Euganea mägedes Attila malelauaga surnuks lõi.

Üldse peab ütlema, et just teine alajaotus (koos neljandaga maailma ja inimese avastamisest teose mõjukaimaid osi) on väga dünaamiline, kibedalt lõbus lektüür, eriti seal, kus räägitakse renessansi ajal vohavast uusaegselt ajakirjanduslikust pilkekunstist ja selle utilitaarsusest.

Itaalia rahva vaim

Loe veel

Ehkki mitmed tuntud Burckhardti uurijad väidavad, et tema suurteose ajaloofilosoofiline lähe pole positivistlik ega ka heegellik, ei käsita ajalugu Vaimu objektiivse teekonnana, vaid rõhutab kohe teose alguses vaatleja relatiivsust ja subjektiivsust, on selles ometi Vaimul objektiivne koht igati olemas.

See isegi ilmub raamatu ühe põhiväitena: renessanss pole ainult antiigi taaselustamine, see “ei alluta õhtumaist maailma üksinda, vaid tihedas liidus tema kõrval püsinud itaalia rahvavaimuga” (lk. 151). Italienischer Volksgeist (“Volksgeist” on Herderi termin) on Burckhardti jaoks võimas kultuuriline “teine” ja omal ajastul sellisena ühtlasi oluline ferment kogu Euroopa kultuuri kujunemisele. Asjata ei rõhuta Burckhardt pidevalt Itaalia ja Põhja erinevusi.

Ei saa öelda, et Burckhardt oleks kirjutanud oma raamatu tühjale kohale. Ajastulisi käsitlusi oli varemgi (kuulsaimad vahest Georg Voigti ja Jules Michelet tööd), ometi on ilmne, et just “Itaalia renessansikultuuril” on peamised teened näiteks hilisema Johann Huizinga “Keskaja sügise” (1919) saamisloos, mis on seni veel eesti keelde tõlkimata. Võimatu pole seegi, et Burckhardti renessansiinimese-kunstniku kontseptsioon ajendas Huizingat vastukaaluks uurima homo ludens’it, mängivat inimest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare