Taavi Teplenkov hakkab uues telesarjas ministriks


Taavi Teplenkov hakkab uues telesarjas ministriks
Terje Lepp

Eesti Televisiooni uues komöödiasarjas „Riigimehed” peategelast kehastav Taavi Teplenkov näeb teletöös vaheldust, teda innustab ka sarja hea käsikiri. Teplenkovile on see tänavu kolmas poliitiku roll.

— Kui palju sa oled televisioonisarjades esinenud? Rohkem või vähem kui su kolleegid?

— Mul on roll sarjas „Õnne 13”, mida olen teinud mitu aastat. Olen teinud väiksemaid osi nii „Kelgukoertes” kui ka „Kättemaksukontoris”. Tegin kaasa ka „Tuulepealses maas”. Olen vist sellel alal Tallinna keskmine.

— Mille järgi näitleja otsustab, et sinna sarja ta läheb?

— Kui on täiesti uus asi, siis tahan käsikirja näha. Hea on, kui saab rääkida režissööriga, mida ta teha tahab. Kui on aga tuntud seriaal, siis aitab väiksema rolli üle otsustamisel konkreetse osa stsenaarium.

— Nii et „Riigimeeste” sarjas on kogu tegevus, mis su tegelasega juhtub, sulle teada?

— Üldjoontes ma seda tean. Olen lugenud kõikide osade käsikirju peale viimase.

— Praegu teeb televisioon palju draamasarju. Mis maine on sellel alal näitlejate seas?

— On kokku loetud, et praegu jookseb Eesti telekanalitel 13 draamasarja. Enamik mu kolleege mängib mõnes. Paljud mängivad korraga mitmes sarjas.

Kuidas nendesse suhtuda? See on maitse asi. On asju, mida üldse ei peaks olemas olema. Osa televisiooni draamasarju on sellised, kus võib kerge südamega kaasa teha.

— Varem tegi tähti film. Kuidas suhtud televisiooni kaudu staariks saamisesse?

— Kahe otsaga asi. Erialase tööga tuntuks saamises pole iseenesest mitte midagi halba. Inimesena tunnen, et elu oleks muidugi rahulikum, kui tänaval keegi võõras ära ei tunneks. Teisalt toob teletuntus publikut ka teatrisse. See on igaühe enda valik, kuidas neid asju tasakaalus hoida.

— Suvel oli sul „Kaevuritest kunstnikes” lihtsa kaevuri roll, nüüd tuli otsa minister, keda kehastada. Kui raske ja huvitav on teha nii erinevaid töid?

— See kaevuri roll ei mõjutanud „Riigimeestes” mängimist üldse. Mul tekkis üks hoopis teistsugune probleem. Nimelt mängin ma sarjas „Õnne 13” noorpoliitik Oliver Steni. Suve lõpus käisid veel ka Andres Puustusmaa filmi „Rotilõks” võtted, kus ma mängisin niisamuti poliitikut. Peaaegu üheaegselt käisid kolmed võtted, kus kõigis mängisin poliitikut. See tegi nalja. Et mul ongi nüüd poliitiku ampluaa. Tegelikult on need kolm teost žanri poolest täiesti erinevad, ka rollid, mida mängisin.

— Milline on „Riigimeeste” stiil? Millist nalja seal saab?

— Seadsime seal endale eesmärgiks mängida võimalikult napilt. Et oleks selline dokumentalistikale lähedane kunstiline joon. Selles materjalis mängib olukordade koomika. Oleks liig, kui näitleja selle peale veel ka mett määriks.

— Millist nalja sa hindad? Millistest koomikutest lugu pead?

— Chaplinist. Ta paneb publiku nutma läbi huumori. Naer läbi pisarate – see on minu teatritegemise ideaal.

— Millise elulise materjali najal sa sellist poliitikut mängisid? Kas võtsid eeskuju televiisoris nähtust?

— Kui ma mängisin „Õnnes” noorpoliitikut Oliver Steni, siis võtsin snitti ühelt oma tuttavalt. Sel korral ma ei kasutanud eeskujuna rolli loomisel kedagi konkreetset. Sarja käsikiri on kirjutatud väga hästi, usaldan selle autoreid. Seal on elulised situatsioonid, millesse ma oskan ennast panna.

— Kas see tegelane on inimene, keda rahvasuus kutsutakse poliitiliseks broileriks?

— Nii võib öelda. Ta on poliitikas uus ja võõras tegija. Teda huvitab poliitika juures väline sära ja võim.

— Poliitilise satiiri tegijatel on endal tavaliselt mingi poliitiline kirg. Mis suhe on sinul „Riigimeeste” poliitilise sõnumiga?

— Ma ei arva, et ma näitlejana teeks selles rollis otseselt poliitikat. Mõjutaks valima kellegi poolt või vastu.

— Sarja dialoogid kirjutas sinu kolleeg Ott Sepp. Tuli toime?

— Ott kirjutas näitleja jaoks väga suupärase dialoogi. See oli minu jaoks üllatus. Ta tajub hästi neid olukordi, mis sarjas on. Dialoogis puudub igasugune üleliigne lahtiseletamine ja ülejutustamine, mida sellist sorti stsenaariumides kipub muidu olema.

Mul oli selles rollis tohutu tekstimaht, aga see jäi väga kergelt pähe. Kõik oli nii loogiline ja selge. Iga tegelaskuju puhul on arusaadav, mis asja ta ajab.

Loe veel

— Kui palju näitlejad omavahel teletöid arutavad? Mis tagasisidet see pakub?

— Näitlejatöös on ka ebakindlust. Tihti tahaks kuulda, et ärgu ma muretsegu, olen õigel teel. Tagasiside on väga tähtis. On inimesi, keda ma kuulan ja usaldan. Neid on vähe.

Teletööga on see probleem, et kolleegid näevad juba valmis tulemust ja tagasiside tuleb juba tagantjärele, kui midagi enam muuta ei saa.

„Riigimeeste” sarjas tegime seekord teistmoodi. Ka proovistseenid võeti üles. Näitasin seda materjali Tiidule [Sukale].

— Televisioonis ja filmis tunneb näitleja tihti ebakindlust, sest ei taju tulemust. Kas selline proovivõte annab kindlust juurde?

— Ma polnud varem midagi sellist teinud. See on väga kasulik. Proovivõtteid vaadates tuleb tunne: ahaa – sain aru, mida tahetakse. Prooviklipid aitasid aru saada, millist stiili me tegemisel taotleme. Näitlejale on sellisest lähenemisest suur abi, aga kahjuks pole tehniliselt seda alati võimalik teha.

— Kuidas läheb töö teatris? Viimasel ajal on sul tulnud välja paar rolli hooajas. Kas seda on palju või vähe?

— Kaks rolli on normaalne. Mul oli periood, kui aastas oli viis esietendust. Seda olukorda jaksad nautida ainult mõnda aega. Näitleja vajab puhkust, et ennast laadida. Praegu on koormuse vähenemine pigem hea. Küll see töökogus jõuab veel kasvada.

— Tükid lähevad mängukavast maha, sest uued tulevad peale. Mis tundega mängitud rollid maha jätad? Kas tunned vahel kergendust, kui mõnest rollist lahti saad?

— Igas teatrirollis tahaks teha oma parima. Alati ei kujuta ette, kui palju lavastust tulevikus mängida tuleb. Tihti selgineb see alles pärast kümnendat etendust. „Kõik on täis” tuli välja Maalisaalis. Tüki mängimise jooksul sai selgeks, et seda on inimestele vaja. Peagi on mängitud sada etendust, kuid saal on endiselt täis.

Mul on oma rollidega üldiselt vedanud. Pole põhjust nuriseda. Peaaegu kõigist rollidest on kahju, kui lavastus mängukavast maha läheb. Novembris mängime „Voldemari” viimast korda. Sellest on kahju, sest „Voldemar” on mulle hingelähedane tükk. Ta räägib meist. Mul pole olnud teist lavastust, kus mul oleks öelda nii palju sellist, mis puudutab mind isiklikult.

Kuid „Voldemari” on olnud raske mängida, nii et selles mahaminemises on ka kergendust. Igal asja aeg saab ükskord täis.

— Draamateatri „Kaevuritest kunstnikes” mängitud kaevuri roll oli teatud mõttes antipood nüüdsele ministri rollile. Kui lähedane on sulle proletaarne aines?

— Me võime ainult ette kujutada vaesust tollel ajal Inglismaal.

Selles rollis inspireeris mind seal olev valikuvõimalus. Kas inimene julgeb teha sammu, jätta seljataha eelmise elu ja astuda uude ellu, kus on teadmatus? Selle kaevuri küsimus oli, kas jääda tuttava turvalisuse juurde, hoolimata kasinusest, mida see tähendab.

Mõtlesin, mida mina selles olukorras teeksin. Olen seotud oma teatriga, oma koduga. Kadestan neid tänapäeva noori, kes saavad minna laia maailma ja proovida uut elu.

— Oled mänginud viimasel ajal Priit Pedaja ja Merle Karusoo lavastustes ja vähem näiteks Hendrik Toompere juures. Miks nii?

— Siin võib oma osa mängida näitlejate töö planeerimine. Kui oled tööl ühe lavastajaga, eeldab planeerimine, et lähed järgmisesse proovi sama lavastajaga.

— Su järgmine töö on Priit Pedaja juures, kes toob välja lavastuse, mille tööpealkiri on „Umb”. Selles lavastuses lähevad näitlejad laevaga merele nagu Jaan ja Marko…

— Loodan, et neil ei juhtu nii, nagu meie tükis…

— Millest see on?

— „Umb” on lugu kraaklejast, Kihnult pärit laevapoisist, keda kiusatakse taga. Tegemist on saja aasta taguse tõestisündinud looga, mis juhtus kõigest mõne päeva jooksul Eesti laeval teekonnal Riiast Šotimaale. See on vägivalda täis lugu. Vaadates ümbritsevat elu, mis sisaldab näiteks sellist nähtust nagu koolitulistamine, paistab lugu aktuaalne.

— Kuna tegu on tõestisündinud looga, siis kas lavastus tuleb dokumentaaldraama? Nagu neid Merle Karusoo teeb?

— Seekord vist mitte. Kuigi lugu on väga traagiline, teeme tast lustimängu. Loodan, et sinna tulevad merelaulud. Seal loos on meresõit ja torm, purjede lappamine. See lugu on huvitav väljakutse mitte ainult näitlejatele, vaid ka kunstniku ja lavastaja jaoks.

— Kui sageli tuleb sul teisi teatritöid vaadates tunne, et pagan, selles lavastuses oleks tahtnud kaasa teha?

— Vahel juhtub. „Põrgu värk” oli lahe. Enamasti on see seotud teistes teatrites nähtuga. Et selles materjalis võiks kaasa teha. Oma maja sees paistavad lavastused, milles ma ise ei mängi, kuidagi teisiti.

— Kui palju on sul tulnud mängida kusagil mujal?

— Olen olnud oma teatris väga hõivatud. Kui proovideks võib-olla leiakski aja, siis minu etendusi teises teatris planeerida oleks väga raske.

Olen ühel korral ennast teatrist ära küsinud, et teha kaasa muusikalis „Hüljatud”. Minu jaoks oli „Hüljatud” erilise tähendusega. Lavakooli ajal käis meil ringi üks kassett „Hüljatute” salvestisega. Käisime Londonis „Hüljatuid” vaatamas. Casting’ul ma ei käinud, kuid mainisin, et tahaks tulla lavastusse mängima. Georg Malvius seepeale kutsus. Minu jaoks oli see muusikali tegemine väga vajalik. Olin ennast selleks ajaks ära kurnanud, siis sain korraks teises keskkonnas aja maha võtta.

— Kas tahaksid veel muusikalis mängida?

— Ei ole vastu.

— Aga mõnda teisse teatrisse ära minna?

— Ei taha. Draamateatris on praegu hea olla. Küll aga teeks heal meelel mõnes teises teatris kaasa külalisena. See oleks keskkonnavahetuse mõttes hea. Nii nagu inimesed ikka tahavad reisida ja seejärel koju tagasi tulla.

— Nüüd, kitsal ajal ei kipu teatrid näitlejaid mujalt kutsuma. Kui palju täidab sama eesmärki töö teledraamades?

— Seal on uued partnerid, uued meeskonnad. Sa oled seal oma igapäevastest kolleegidest eemal. See töö pakub uut inspiratsiooni ja kogemust. Muidugi see korvab natuke kogemust, mida pakub töö teistes teatrites, aga täielikult ei asenda seda.

— Teatri juubelil laulsid kvartetis vanu lööklaule. Kas see on jätk kunagi varem Draamateatris tehtud poistebändile?

— Juubelil esinemine oli ühekordne projekt, meil pole plaanis seda jätkata.

Kunagi tegime koos Jani [Uuspõlluga] ja Tiiduga [Sukaga] tõepoolest paroodilist poistebändi, mis kandis nime Laivi Boys. Nimi viitas elavale esinemisele, aga me lasime alati muusikat lindilt ja ise ainult maigutasime suud. Mõni aeg laulis meiega Anti Reinthal. Oleme esinenud erijuhtumil uue looga ainult kahel korral. Üks kord oli see muusikali „Miss Saigon” esietenduse peol ja teine kord Ülle Kaljuste 50 aasta juubeliks.

Nüüd, teatri juubelil, laulsime uues koosseisus, Märdiga polnud me varem laulnud, aga midagi rasket selles polnud. Näitlejad on harjunud ansamblis esinema.

— Kuidas sulle sobib, et meediahuvi näitleja vastu saab innustust pigem televisioonis, aga mitte teatris tehtust?

— Ma ei näe siin probleemi. Kui selline televisioonitöö on tehtud, siis on põhjust sellest rääkida.

Teen seda sarja südamega, see pole minu jaoks kerge haltuura. Mulle meeldib tiim, kes seda teeb. Kui samad inimesed tahaksid veel midagi koos minuga teha, ma oleks valmis.

Ja eks ole olnud intervjuusid ka seoses teatritööga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare