Tacituse tahtel

Vabariigi Presidendi ettekanne Rahvusraamatukogus 12. novembril 1998

Eesti Vabariigi president

Tänase seminari ajendiks on eestlaste, kunagiste aestide esmamainimine 1900 aastat tagasi rooma ajaloolase Tacituse raamatu “Germania” 45. peatükis. /--/ Kahekümne viie aasta eest olen seda teemat käsitlenud raamatus “Hõbevalge”. Tookord, sootuks erinevas poliitilises kliimas püüdsin ennekõike lugejale sisendada, et eestlastel on oma identiteet ja ajalugu, mis on osa Euroopa ajaloost. Totalitaarne reÏiim ei poolitanud ju raudse eesriidega mitte Euroopa olevikku, vaid Euroopat ennast, see tähendab: raudne eesriie tükeldas nii Euroopa mineviku kui Euroopa tuleviku. Ning siit tulenebki meie tänase seminari põhiteema. Kui me tahame ühinenud Euroopat, peame mõistma ka Euroopa terviklikkust. /--/ Järgnevalt viis märkust teemal “Tacituse tahtel”.

Esimene märkus

Inimene märgib üles ainult seda, millel on tema meelest piisavalt talletamisväärtust. Seda, mille ülestähendamise järele inimestel on vajadus. 1900 aastat tagasi, 98. aastal oli Rooma poliitikul Tacitusel vaja üles märkida Eesti ning kirjeldada eesti rahvast, Aestiorum gentes, tema kombeid, riietust ja võõrapärast keelt. See kõneleb sellest, et Rooma silmis olid Põhjala ja Eesti sealhulgas ilmselt tol ajal küllalt olulised. Me võime sellest järeldada, et Eesti ja Euroopa lähenemine mitte ei alanud sealt, vaid oli selleks ajaks omandanud juba niisuguse intensiivsuse, mis määras dokumenteerimise vajaduse. Euroopaliku kultuuri ja majanduskeskme ehk Kesk-Euroopa kokkupuuted põhjapiirkondadega on tuntud juba Pythease reiside aegadest, mis võisid ulatuda siinsete Saaremaa randadeni. See kõik kõneleb meridiaansetest kontaktidest juba tollal. Ja paraku alles nüüd oleme valmis neist jälle rääkima.

Teine märkus

Sest põhjustel, mida ajaloolased hästi tunnevad, on ajaloolisel ajal ülekaalus olnud ida-läänesuunalised kontaktid. See on mingis mõttes ka mõistetav: kui meenutada ajastut, mil algas Araabia geograafide Suur Aeg, siis seda mõõdustikku, mida meie kutsume nüüd laiuskraadideks, nimetasid Araabia geograafid kliimadeks. See aga tähendab, et Lääne ja Ida kontaktid – olgu sõbralikud või vaenulikud, viljastavad või pärssivad – olid ühe ja sama kliimavööndi kontaktid. Arvatavasti on see juba ise üks põhjus, miks ida-läänesuunalised kontaktid olid kergemad kujunema – need ei väljunud ühest kliimavööndist. Ja kliimavöönditega on omakorda piiritletud kultuurivööndid sel määral, kui on oluline side keskkonna ja inimese loomingu vahel, looduse ja inimkultuuri vahel.

Kolmas märkus

Kuid just asjaolu, et lääne-idasuunalised liikumised Kesk-Euroopa Vahemerevööndis on minevikus olnud kogumassilt ülekaalus, lubab kahtlemata oletada, et nendega ortogonaalsed meridiaansed kontaktid, olles palju vaevalisemad, võisid samas olla palju efektiivsemad, kuivõrd nad läbisid erinevaid vööndeid ja kultuure, erinevaid looduse ressursse ja erinevaid inimese maailmapilte. Meridionaalsed jõujooned sisaldavad enam pinget. Põhjala oli pikka aega Euroopa peamine varustaja karusnahkade ja merevaiguga. Eesti oli kõige põhjapoolsem maaviljeluspiirkond maailmas. Kesk-Euroopas, Hispaanias ja Itaalias tuntuks saanud Liivimaa teravili oli rehesuitsus järelküpsetatud ja nakkusevaba. Ta säilitas idanemisvõime üle aastate. Võib-olla tuleks selles näha Eesti kõige suuremat panust Euroopa ühiskultuuri: ikaldusaastatel varustas Eesti Põhja- ja Kesk-Euroopat seemneviljaga. Tacitus ei avastanud Euroopa põhjadimensiooni. Ta oli toimiva põhjadimensiooni esimene kroonik.

Neljas märkus

Seesama majanduslik ja kultuuriline ühendusfunktsioon, mis on olnud Vahemerel lõunas, on iseloomulik ka Läänemerele ehk Põhjala Vahemerele. Regionaalse sisekanalina oli tema hiilgeaeg Hansa Liidu ajal. Nüüd on Läänemeri tõusmas Euroopa Liidu siseveeteeks, Euroopa Liidu sisemereks.

Üks põhjustest, miks keskaegne Euroopa toimis lääne-idasuunaliselt, oli riikide liikumine mere äär-de. Riik ilma mereta ei saanud eksisteerida. Muutus toimus külma sõja ajal, kui kahemõõtmeline maailm muutus õhutranspordi tõttu kolmemõõtmeliseks. Täna ei tunta enam lukustatud riike, landlock states, kellel puudub väljapääs merele. Järelikult on nüüdseks kõrvaldatud need põhjused, mis põhjustasid konflikte keskajal ja hiljemgi, kui riigid otsisid väljapääsu merele, ilma milleta oli riigikehal võimatu eksisteerida.

Viies märkus

Tänapäeva kolmemõõtmelises kokkukasvavas ja üha väiksemaks muutuvas maailmas on ida-lääne kontaktide kõrval taas oma kohta leidmas meridiaansed kontaktid./--/ Meid siin ühendab näiteks meridiaan, mis piltlikult ulatub Helsingi tähetorni alt selle vana meridiaani-kraadi mõõdupostini, mida kasutas Struve Simuna kirikumõisa põllul või Tartu tähetornis, ning suundub edasi Istanbulini Bosporose väinas. See on Euroopa Liidu ja Venemaa kontaktipiir. Sellega jõuame minu Soome kolleegi Martti Ahtisaari idee juurde Euroopa Põhjala mõõtmest, millest president Ahtisaari kõneles juba neli aastat tagasi Tartu Ülikoolis esinedes. Tänapäeva Euroopa on riikide ja regioonide kogum, milles põimuvad riiklikud ja rohujuuretasandi kontaktid. Riigid sel meridiaanil on käesoleval ajal asunud aktiivselt korrastama oma vahekordi Venemaa piirkondadega (ja ka vastupidi): Norra on viimasel ajal otsinud koostöövõimalusi Koola ja Murmanski suunal, Soome esindab aktiivset Euroopa Liidu põhjadimensiooni ideed. “Soome, asudes 1999. aasta sügisest Euroopa Liidu eesistujaks, kavatseb jõuliselt kaasa aidata Euroopa Liidu poliitika edendamisele Venemaa suhtes,” kinnitas president Martti Ahtisaari kuu aega tagasi Peterburis. Riikliku ja piirkondliku koostöö eesmärki peavad silmas ka Eesti välispoliitika prioriteetsed suunad – liitumine NATO ning Euroopa Liiduga. /--/

Niisiis areng meie põhja-lõunasuunalisele meridiaanile jäävates riikides kinnitab, et Euroopal on püüdlus ja vajadus välja kujundada oma suhted Venemaa lähiregioonidega. Mõneti sarnaneb see hiljuti Venemaa poliitilises retoorikas tuntud lähivälismaa doktriiniga, mis nüüd on aga ümber pöördunud naeratavalt ja sõbralikult. Oleme huvitatud, et meie piiri taga kosuks stabiilne ja demokraatlik Venemaa. Ja niipalju kui meie võimuses, on meie kohus sellele arengule kaasa aidata. Selliselt võikski kokku võtta Euroopa Põhjala mõõtme ideed.

Mille esimesi visandeid võib leida Tacituse “Germania” kirjeldustest.

Kõne eestlaste esmamainimise 1900. aastapäevale pühendatud seminaril.