Taeva kingitus Andrus Kivirähk

 (1)
Taeva kingitus Andrus Kivirähk
Rauno Volmar

Kesk toimetuse rutlevat argipäeva õitseb Päevalehe kultuurinurgas lilleke Kivirähk. Muigab arvuti taga, ütleb tere vastu, vahetab Laasikuga paar sõna, käib internetis – nii-öelda hoiab sidet. Kui pool tundi hiljem tema laua juurest mööda kõndida, on müts juba varnast kadunud.

Võimalik, et Kivirähk läks Draamateatrisse proovi, et näitlejatele paar õpetussõna jagada. Või kui teda proovis pole, jäi vahest puhvetisse pidama ja vaatab, kes seal on. Võib ka juhtuda, et ta läks koju tagasi ning lebab voodis, jalad seina peal, ja mõtleb. Sest kirjanikutöö ei ole ometi mehaaniline masinasse toksimine – sama asendamatu on ideede kogumine ning hingerahu. “Mõnda asja võid aasta aega välja mõelda, teiste tegemiste kõrvalt. Pealtnäha vedelen niisama, aga tegelikult ma töötan, võin enda õigustuseks öelda. See on sama hädavajalik kui see, mis ma arvuti taga teen.”

Kivirähki on võrreldud kassiga. Kui diivanile vajub, siis sinna ka jääb. Liigutab parasjagu nii palju, et teler kinni panna. Kui keegi keedab, joob kohvi. Nalja viskab siis, kui makstakse. Süüa parem ostab kui valmistab, sest milleks vaeva näha, kui hiljemalt järgmiseks päevaks on kõik otsas. Ujumas käib, aga mitte siis, kui treener raja ääres karjub. Teistel Päevalehe töötajatel on ammu mustad ringid silma ümber, kuid Kivirähki näos pole ühtki murekortsu. Pole veel ette tulnud, et ta mõne looga ajahätta jääks või trükikoda tema takka ootama peaks. Pole Kivirähki süü, et ta kaheksa tunni asemel kolmega hakkama saab.

Nädal tagasi esietendus Draamateatris Andrus Kivirähki uus näidend “Adolf Rühka lühikene elu”.

“Kuidas esietendus läks?”

“Hästi läks vist. Kõik, kes ütlesid, neile meeldis. Kellele ei meeldinud, ega need ütlema ei tule.”

“Mis sulle siis öeldi?”

“No kui keegi mind kiitis, siis mul ei sobi seda siin korrata…”

Nüüd teeb ta koos Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaga järge Lotte-lugudele – uus joonisfilm “Leiutajateküla Lotte” peaks valmis saama järgmiseks aastaks. Praegu on dialoogi täpsustamise aeg. Selleks kerib ta multifilmi edasi-tagasi ning proovib teksti peale lugeda. Jutt tuleb parajaks timmida, et tegelaste suud tühjalt ei liiguks. Teater, kino, ajalehetöö – rahvakirjanik olla pole lihtne. Igaüks rebib ise suunas.

Igavesti teie…

Tänapäeva kirjanikud enam paberit ei määri. Kogu raamat on arvuti kõvakettal. Varsti pole kirjandusmuuseumisse käekirjanäidetki jätta. “Krista Aru lunis vahepeal käsikirju. Ma siis viisin ühe pataka varasemast ajast, kui veel pastakaga kirjutasin. Olen hulga asju ära ka visanud. Kui raamat on ilmunud, mis ma siis käsikirju hoian.” Kivirähkil pole kodus isegi printerit, kõik parandused teeb arvutis. “Varsti unustan käsitsi kirjutamise üldse ära.”

Erinevalt ihnsatest kirjanikest, kes oma teoste ja õiguste üle hoolega valvavad, on paljud Kivirähki lühemad jutud internetis tasuta lugemiseks üleval. Kes need sinna riputas, Kivirähk ei tea. Tema ise igatahes mitte. Ta ei oskagi tekste internetti panna. Raamatukoguriiulis näevad Kivirähki raamatud teiste K-tähega autorite kõrval kakutud välja. Kui mõnel 1999.–2000. aastal välja antud teosel on veel uue lõhngi juures, siis tema raamatute lehed on juba servast koledad ja hakkavad kergelt kollakat varjundit võtma. Nii väga armastavad eestlased lugeda.

Inimesed on Kivirähkiga harjunud. Tigedaid lugejakirju ei saa ta ammu enam. Netikommentaarides ehk keegi sõimab, aga seda Kivirähk ei loe. Mõni kuu tagasi pahandasid Tähekese täiskasvanud lugejad tema jutu peale “Väike puuks”. Lugu räägib sellest, et puuksu pole hea kõhuvangis hoida, sest puuks tahab Kuu peale teiste puuksude juurde lennata. Lastele meeldis jutt väga.

Eestlaste salaasi

Loe veel

“Isad kirjutasid: “Kuidas niimoodi võib? Kas see on siis see, mida Täheke propageerib!” Tähekese lapsevanemad ikka jaksavad üllatada.” Suurem sõnavahetus tuleb siis majja, kui mõnesse loosse satuvad Savisaar või kristlased. Aasta tagasi kurtis Eesti evangeelse luterliku kiriku Saare praostkond pressinõukogu kaebuses nr 55, et kirjutises “Küsimused Miki-hiirtele” halvustas Kivirähk nende usulisi veendumusi. Pressinõukogu arvas, et Kivirähk võib oma arvamust vabalt väljendada. Kes siis narri peale pahandab! Isegi kirjanduskriitik Andres Langemets on öelnud, et iga humorist, satiirik või naljahammas on rahvale nagu taeva kingitus, keda tuleks hoida justkui silmatera. Savisaar on kavalam, tema pole avalikult sõna võtnud. Seekord pakutud võimalusest suu puhtaks rääkida minister keeldus.

Kas Kivirähki on võimalik tõlkida? Praegu on ta ilmunud soome, norra ja ungari keeles. Ungari “Rehepapi” pealkiri kõlab “Ördöngös idok”, Kivirähk käis raamatu ilmumise puhul isegi Budapestis kohal. Norra raamatul on siiani päris hästi läinud, pidi kohalikele meeldima. Paar kätte juhtunud prantsuskeelset tõlget on kahjuks nii kõvasti pureda saanud, et heast naljast on asi kaugel. Võib kõigile sõnadele korralikud vasted leida ning loost ei jää enam midagi järele.

Välismaale kirjutama minna Kivirähkil plaanis pole. Ta ei taha isegi Nobeli preemiat. Selles nimekirjas olevat sedavõrd palju viletsaid kirjanikke, et temale pole sellist häbi tarvis. “Las olla siuke eestlaste salaasi. Ega Lutsu pole ka tõlgitud.”

Kui sportlased liiga häid tulemusi näitavad, hakatakse neid keelatud ainete kasutamises kahtlustama. Kirjanike käest pole kombeks küsida, millisel teel nende kunst sünnib. Kirjanikult ei võta keegi tiitlit või auraha käest, kui dopingupruukimine ilmsiks tuleb. Paljud isegi noogutavad mõistvalt. Kivirähki pea on kirjutamise ajal alati selge.

“Isegi kui pudeli õlut ära joon, ei kirjuta ma kunagi. Ei viitsi. Siis on juba muud mõtted peas. Mõned luuletajad on võib-olla sellised, et võtavad pitsi konjakit ja teevad leti peal värsikesi. Kuidas kellelegi meeldib.”

Kirjutab ta päevas umbes kolm, kõige kauem neli tundi. Tavaliselt hommikuti, kui tütred koolis – pärastlõuna pole töötamiseks enam hea aeg. Siis on ta lastega, kohtub tuttavatega või ajab muid asju.

Kivirähk on praegu 35. “See on hea aeg. Varsti algab kuldne keskiga. See on väga ilus. Mul on hästi palju sõpru-tuttavaid, kes on 50. Puberteet mulle ei meeldi – ebaküps. Närviline, rahutu. Mul on alati olnud tõmme vanemate inimeste poole. See tundus lapsena palju huvitavam, mida täiskasvanud omavahel rääkisid. Lugesin täiskasvanute raamatuid, vanemad viisid varakult täiskasvanute etendustele. Kui valida saaks, siis pigem oleks 50 kui 20. Reibas vanainimene on õudselt tore. Nagu Andres Vanapa või Mati Unt – mõistus peas, tegus, auväärne.”

Teised Andrus Kivirähkist

Näitekirjanikuna romantik

Margot Visnap, teatrikriitik

•• Eelkõige just näitekirjanikuna on Andrus Kivirähk üllataja. Kui tema Päevalehe kolumnid (olgu ta enese, Ivan Orava, Elmar Seljanka vt vaimukad mõtisklused) on mingis mõttes ootuspärased, siis pea iga uue näidendiga suudab Andrus ikka ja veel üllatada (mõelda vaid, 22 vist on neid juba kokku saanud ja kuuldavasti on tal midagi jällegi käsil).

•• Saladuseks jääbki, kust tulevad üha uued ideed, aga seni pole ükski tema teatritekst igavlema pannud – ei teatritegijaid endid (kuuldavasti mängitakse tema tükke laval suure rõõmu ja lustiga), rääkimata vaatajatest.

•• Kui kolumnistina võiks Kivirähkile külge pookida karmisõnalise (kuigi ainult talle omase imetabase huumoriga) mehe imago, siis tema näidendites avaldub Andruse romantikuhing, mida ta mu meelest ise sugugi ei pelga ega häbene. Ja tema viimane näidend “Adolf Rühka lühikene elu” tõestab, et Andruse süda kuulub tegelikult jäägitult teatrile.

No ei leia ühtegi viga

Ervin Õunapuu, kirjanik

•• Kivirähk on üks meie kindlamaid ja kõrgemaid tippe, selles pole mingit kahtlust. Ometi ootan põnevusega, mil udu hajub ning hiiglane demonstreerib end kogu oma võimsuses.

•• Kohalik tava nõuab, et kui inimesest või tema tegemistest räägitakse, pillatakse ülistuste imalasse potti ka tilk tõrva, lihtsalt selleks, et arvamus püsiks tasakaalus ja oleks usutavam. Lausa nutma ajab, aga ma ei leia sellel mehel tänase päevani ühtki viga, tema maailm on täiesti korras. Enamgi veel, olen kindel, et Andruse tervendav naer kõlab kõiksuses edasi ka pärast seda, kui asteroid Aphopis on tabanud Maad.

Andrus Kivirähk

•• Sündinud 17. augustil 1970 Tallinnas

•• Abielus Ilona Martson-Kivirähkiga, kaks tütart

•• Lõpetanud 1988. aastal Tallinna 32. keskkooli ja 1993. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal.

•• Töötanud Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumorikülje Wiikend ja Eesti Päevalehe huumorikülje Minu Kroon toimetajana. Praegu Eesti Päevalehe kolumnist.

•• Kirjanike liidu liige aastast 1996, Eesti Üliõpilaste Seltsi liige aastast 1990.

•• Raamatud: “Ivan Orava mälestused”, “Kaelkirjak”, “Õlle kõrvale”, “Kalevipoeg”, “Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel”, “Pagari piparkook”, “Liblikas”, ”Sirli, Siim ja saladused”, “Rahva Oma Kaitse” (koos Mart Juurega), ”Rehepapp”, “Lotte reis lõunamaale”, “Sibulad ja sŠokolaad”, “Papagoide päevad”, “Romeo ja Julia”, “Vargamäe vanad ja noored”, ”Wremja. Zorro märk” (koos Mart Juurega), ”Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse”, ”Wremja. Timur ja tema meeskond” (koos Mart Juurega), ”Limpa ja mereröövlid”, ”Jutud”, ”Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle”.

•• Näidendid: “Vanamehed seitsmendalt” Nukuteatris, “Sibulad ja šokolaad” Noorsooteatris ja VAT Teatris, “Jalutuskäik vikerkaarel” Draamateatris, “Rikka õelusel ei ole piire” Nukuteatris, “Suur lahing Petuulia linna all” Raadioteatris, “Atentaat” Draamateatris, “Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis” Endlas, “Kakand ja kakand” Endlas, “Papagoide päevad” Draamateatris (ise ka lavastaja), “Hiired pööningul” Endlas, “Rehepapp” Draamateatris, “Rehepapp ja näärisokk” Draamateatris, “Eesti matus” Draamateatris, “Helesinine vagun” Ugalas, “Kalevipoeg” Rakvere teatris, “Vapper keefir” Nukuteatris, “Uus jõuluvana” Draamateatris, “Orav ja Meri” Vanalinnastuudio Supiteatris, “Romeo ja Julia” Vanemuises, “Aabitsa kukk” Draamateatris, “Lotte reis lõunamaale” Vanemuises, “Adolf Rühka lühikene elu” Draamateatris

•• Libreto Timo Steineri ooperile ”Kosjas” Estonias

•• Stsenarist: Joonisfilm “Setu vurle küüsis”, 7-osaline teleseriaal “Vabariigi valvur”, nukufilm “Keegi veel” (koos Hardi Volmeriga), joonisfilm “Tom ja Fluffy” (koos Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga), lühimängufilm “Libarebased ja kooljad”, joonisfilm “Lotte” (koos Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga), nukufilm “Saamueli internet”, joonisfilm “Lepatriinude jõulud” (koos Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga), joonisfilm “Kontsert porgandipirukale” (koos Janno Põldma ja Heiki Ernitsaga), nukufilm “Barbarid” (koos Hardi Volmeriga), nukufilm “Vennad Karusüdamed” (koos Riho Undiga).

•• Avaldanud jutte, arvustusi jm ajakirjades Looming, Vikerkaar, Pikker, Täheke ja ajalehtedes Pühapäevaleht ning Eesti Päevaleht, kirjutanud tekste huumorisaadetele televisioonis (“Wigla show”, “Wremja”, “Pehmed ja karvased”).

•• Preemiad: Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 1995 ja 2000, Tuglase novellipreemia aastal 1997, Lutsu huumoripreemia aastal 1995, Virumaa kirjandusauhind aastal 2001, Tammsaare romaanipreemia aastal 2003, Eesti Näitemänguagentuuri preemia aastal 2004, Eesti Draamateatri kolleegipreemia Kaval-Ants 2001 ja 2003.

Innukas Rühka rahmeldab Draamateatris

•• Draamateatri väikesel laval etenduvas “Adolf Rühka lühikeses elus” avaneb vaatajale Andrus Kivirähki ühtaegu kurb ja naljakas maailm.

•• Enne kui Vanemuine sai endale 1906. aastal suure uhke maja ja nõudliku Karl Menningu näitejuhiks, tegutses Vanemuises ammendamatu energiaga õnnis August Wiera, kes poisikesena lõi kaasa Koidula teatris ning kelle suurejoonelised ja naiivsed ilunäitused äratasid sajandivahetusel väga vastakaid arvamusi. Wiera teater on üks värvikamaid lõike meie teatriajaloos.

•• Andrus Kivirähk ja Draamateatri trupp on selle kauge aja ellu äratanud ja toonud unustusehõlmast lavalaudadele noore teatrientusiasti Adolf Rühka, kes oli Wiera teatri suur austaja ning kelle sulest on pärit “Lühike näitemängu õpetus” (1904). Raamatuke, mille üle on “aastakümneid naerdud ja ironiseeritud”, nagu kavalehel vihjatakse, samas andes mõista, et võib-olla ebaõiglaselt.

•• Külma professionaalsuse asemel tehakse Kivirähki Wiera teatris entusiasmiga poolkutselist või amatöörteatrit ja meile näidatakse selle groteskse, naiivse ja ometi keerulise maailma traagilist ja südamlikku poolt. Draamateatri raskekahurvägi Lembit Ulfsak, Tõnu Aav ja Ülle Kaljuste saavad võimaluse värvikaid karakterrolle mängida, rahvas naerab saalis ja elab kaasa.

•• Publiku südame võidavad loomulikult ka Aleksander Eelmaa ja Ivo Uukkivi, vana kooli näitlejad-korstnapühkijad. Ammu pole näinud Elina Reinoldit nõnda säramas ja Külli Reinumäe preili Jakobsoni iroonia ja valusa aususe tasakaal on väga hästi välja mängitud.

•• Adolf Rühkat mängib Risto Kübar lavakunstikoolist, noore inimese tundliku pühendumise ja maksimalismiga meenutas ta kunagist Urmas Kibuspuu Leo Saalepit Merle Karusoo lavastuses, mida olen näinud filmilindilt ja mis veel aastaid hiljem külmavärinad seljale toob.

•• Pille Jänese lavakujundus mängis väga kenasti kogu lavastusega kaasa, kui näitlejad kihthaaval hapraid ja läbipaistvaid eesriideid kauge aja eest kõrvale lükkasid.

•• Südamlik ja muhe teatriõhtu – saab südamest naerda ja aeg-ajalt on raske pisaraid tagasi hoida.

•• Andrus Kivirähki kahevaatuselise kurbmängu “Adolf Rühka lühikene elu” tõi lavale autori eakaaslane Ingomar Vihmar.

Kristi Eberhart

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare