Aldous Huxley lapsepõlve modelleerisid suuresti loodusteadused ja evolutsiooniteooria.

Oli ju ta vanaisa moodsa darvinismi üks juhtfiguure, mees, kes tõestas lindude põlvnemise roomajaist ja kes oli püstipäiselt uhke oma ahvipäritolu üle. Aldousi vennast võrsus hiilgav teadlane, sünteetilise evolutsionismi rajajaid, poolvennast sai aga ilmakuulus füsioloog, Nobeliga pärjatu.

Ka Aldous ihkas teadusejüngriks, õppides aristokraatlikes Etonis ja Oxfordis ja tudeerides esiotsa bioloogiat. Alles ränk silmahaigus, mis tegi ta poolpimedaks, sundis teda loodusteadusi hülgama ja haridustee lõpetas ta juba filoloogina.

Verinoorele Huxleyle näis küllap, et ka ühiskondlik areng sujub evolutsiooniliste seaduste jõul, tema huvi sotsialistlike ideedegi vastu piirdus enam-vähem fabiaanlike vaadetega. Huxley harmoonilise maailmapildi lõi kildudeks esimene ilmasõda. Kadus usk liberalismi rahumeelselt reformivaisse aadetesse, traditsioonid purunesid, kehtinud moraal paisati põrmu. Ideaalid labastusid, kultuur näis äkitselt mõttetu ja õõnsana.

Midagi toonastest ühiskondlikest pettumustest annab võrdlusena üle kanda tänapäevagi. Ka siis paistis üks ajastu jäädavalt lõppevat, uus ja algav tundus tundmatu ja ohtlikuna, mitmeti vägivaldsena. Praegugi ei küsi ju keegi meilt, kas me ikka tahame kiiruga suubuda globaalsesse infoühiskonda või meeldiks meile hoopis unelda vaikses provintslikus rahvuslikus riigikeses.

Romaanis "Pöörane ringtants" nimetas Huxley toonast sotsiaalset tragöödiat - "hiiglaslike mastaapidega bufonaadiks". Sellesamana näib mulle tihtilugu ka nüüdne postmodernistlik ringiskarglemine. Ehkki - miskit pole parata, me kõik oleme kaasa haaratud.

Peen stiil ja ihutud iroonia

Noore Huxley protest paiskus ühiskonda intellektuaalsete grotesk-romaanide kaudu, nende ihutud iroonia ja nihilistlik skepsis polnud muidugiteada üksnes ühe mehe meeleseis, vaid väljendas kogu highbrow hingeolu. Huxley peen stilistika andis neile tundeile vaimuka võimenduse.

Huxley toonased romaanitegelased, väsimatult lobisevad kultuurisnoobid, Huxley enda väljenduse järgi "papagoid ja pärdikud", kes lehekülgede kaupa staatiliselt resoneerivad "kultuuri tõeliste väärtuste" üle, filosofeerivad ja teoretiseerivad, ei ole üksnes pilakujud, vaid osaliselt ikka ka kirjanik ise, sageli teadliku autosatiirina. Kaasaegsete mälestuste järgi võinud Huxley vesteldes erudiitselt targutada tundide kaupa, tal olnud justkui peas kogu Briti Entsüklopeedia.

Huxley juures ongi sümpaatne, et ta mitmetes romaanides karikeerib ka iseennast, ta ei pea end ülejäänud kõrgelaubalistest etemaks. Nii nagu nemad, tunneb ka kirjanik peidetud nostalgiat kadunud maailma järele, ent ta on liialt arukas, et loota läinu naasmist.

Eesti lugejani taasjõudnud "Nood koltunud lehed" pole Huxley esimese loomeperioodi küpseim näide. Kirjaniku sellase toodangu kontrapunktiks oli romaan "Kontrapunkt", seepärast on veidi kahju, et kirjastus Kupar läks lihtsamat teed ja hakkas kunagist Ants Orase tõlget "Nondest koltunud lehtedest" veel kord ümberpanema, võinuks ette võtta miskit muud. Teisalt on aga tähenduslik, et Huxley kultuurigroteskideni taas jõuti just nüüd, mil kõrgkultuuri koht ühiskonnas kõhklev ning senine kunst ja kirjandus näib paatoslik ja tühjalt kõmav.

Meskaliinne müstitsism ja läänelik budism

Põnevam kui Huxley üksikteosed on mulle tundunud selle mehe üldine tunnetuslik tee. Tema maailmatajuline tõus lapsepõlve ortodokssest darvinismist läbi ühiskondliku satiiri ja antiutopismi hõljuvasse meskaliinsesse müstitsismi. Päädides lõppeks juba üsna puhtakujulise utopistina romaanis "Saar". Muide, oma viimastes teostes jõuab ta spiraalse ringiga mõneti algusesse tagasi. Tõsi, mitte banaalses mõttes papa Darwini või Galapagose kilpkonnadeni, ent ta raamatuis on tuntav ilmne annus biologismi. "Saares" püüab ta luua "bioloogilist paradiisi", moderniseerunud looduslaste õnnemaad.

Huxley hilisemat loomet on hinnatud erinevalt, näiteks esseed "Taju uksed" ning "Taevas ja põrgu" tõsteti 60-ndate aastate "lillelaste" poolt liikumise ideoloogilisteks püharaamatuiks, ansambel Doors sai sealt oma nime jne. Ent eestlane Ivar Grünthal oli kolmanda loomejärgu Huxley vastu armutu, nimetades teda "kirjanduslikult paralüseeritud meheks", kes kestis veel vaid "amerikaniseeritud budismi apologeedina" ja "aatomikatsetuste Kassandrana".

Ent eestigi kirjanduses on oma Aldour Huxley olemas. Selleks on muidugi Mihkel Mutt. Huxley esimene loomeperiood on Mutil juba kindlalt läbitud, tema kultuurigroteskid said laialdaselt tuntuks. Teisestki faasist on osa vist selja taga, Muti hiljutistes romaanides, näiteks "Rahvusvahelises mehes" on ju ilmseid antiutopistlikke liine. Peatselt peaks järgnema siis - meskaliini mekkimine. Oled sa selleks valmis, Mihkel?

VAAPO VAHER