Tagasitulek Ivanovi juurde

Täna saadame viimsele teele näitleja Jüri Krjukovi

Veel üks eesti teatri Mees on läinud vara. Valutegevalt, meeldejäävalt.

Teatri põlvkondlike uuestisündide, taastulemiste ringkäigus - kui lohutusse uskuda - on enneaegu võetud jälle ühe teatripõlvkonna näitleja.

Näitleja, kellel olid antud harvaesinevalt eeldused mängida kõike - suurest kurjast õrnema heani, ja kõike, mis sinna vahele jääb.

Laupäeval veidi enne keskööd..., edastas hiljem uudis. Siis istus üks osa tema publikust kindlasti televiisori ees, kus jooksis Rjazanovi "Jaam kahele".

Kaduvat teatrikunsti on ikka järjepidestatud mõttemängudega, kes näitlejana kelle mantli pärib. Krjukovit on juba kõrvutatud Aarne ükskülaga. Seos sai nüüd seda fataalsem, et surmasõnum rabas pühapäeva hommikul, mis oli mõeldud üksküla peoks... Mitte et Krjukov olnuks üksküla nägu. Ka mitte niivõrd seda, et sarnaselt ükskülale ei küsinud Krjukovi anne komöödia või tragöödia piiridest. See sarnasus on olemuslikum, ka Krjukovis oli see inimlik väärikuse mõõt.

Mõnes näitlejasaatuses jääb tähetund noorusesse, mõnes saabub see alles küpsusega. Jüri Krjukov oli 33-aastaselt tõestanud, et tema näitlejavõimekus, valmisolek ei sõltu vanusest. Selgeks kinnituseks oli noorelt Krjukovilt ootamatu viienda osa vana Oru-Pearu ("Liigvesi", 1986). Kui olemisse tungiv oli ühtaegu see karkudega Pearu seal rambi all oma lõpumonoloogi lausudes! Tõsiselt võetavam kui nii mõnigi vanema meistri mängituna. Andresena oli Krjukovi vastas juba siis põlvkond vanem üksküla.

Teise pildina püsib silme ees duett "Noore daami külaskäigust" (1977). 70-se teises nooruses Salme Reegi ja 23-se sileda näoga Krjukovi teineteist toetav vanapaar: Good-by, my love, good-by. Rääkimata piimamees Tevjest Malviuse lavastatud muusikalis "Viiuldaja katusel", mida Krjukov ise oma elu pöördupunktiks hindas.

Teatrilegendis kuuluvad Krjukov ja Kibuspuu kokku nagu must ja valge.

Krjukov oli sõbrast kaksteist hooaega kauem... Noore ja ulja näitlejana kadestanud Krjukov Kibuspuud tolle huvitavama näo pärast. On öeldud, et Kibuspuu tõsidus ja sügavus kandus üle Krjukovisse pärast Kibuspuu surma juunis 1985. See oli piiriks. Mõni kuu enne andis Krjukovi tõsisemast poolusest säravate komöödiate tipuks aimu nimiosa komöödias "Norman Vallutaja". Pärast, septembris tuli Turgenevi "Isad ja pojad" - Jevgeni Bazarov.

Mõõtkavas pärast Kibuspuu surma tõi sama, 1985. aasta lõpp Sulev Luigele "Valge tee kutse" ja Valgre. Aasta 1997 on viinud seitsmenda lennu esimesele Leo Saalepile - Urmas Kibuspuule järele ka edasised kaks - Jüri Krjukovi ja Sulev Luige.

Kui lugeda Krjukovi intervjuusid, kordub neis tegusõna naerab. Seegi oli piir. Võttis aega aru saamaks, et Krjukovi naerev sõbralikkus oli märk distantsist, võõrastusest. Usaldav Krjukov ei naernud nii väga.

Nii nagu, vastupidi, võis Krjukovi ükskõikselt rahulikust näost, vaikivast, ehk ainult natuke üllatust reetvast ilmest välja lugeda, et midagi oli valesti, vääritu.

"Näe, näitlejad tahavad nii hirmsasti mängida, et uluvad kohe," naeris Krjukov ka sel suvel. Enne "Esiema needuse" etendust, kui valjuhääldist tuli kunsti sissejuhatuseks kooljalikku huntide ulgumist. Naeris, võttes hirmu, et kuidas nüüd temaga olla. Mitte kunagi pole surma mängimine tundunud nii tühipaljalt papist, kui sel etendusel.

Krjukovi enda viimaseks sõnarolliks jäi saatuslik üleni mustas Võõras - "Peer Gyndis", mängides selle taustosa muidu mõttehõredas lavastuses sisu kandvaks sündmuseks.

Jättes kõrvale endastmõistetava mida kõike ta oleks võinud veel mängida, oli Krjukovil õnnelik näitlejasaatus, ta jõudis palju ja eriilmelist. Viimane aasta võttis korraga kõik tagasi. Elus suurest teatri tegemisest nii kaugel seisnu lõppvaatus sai otsekui "Amadeuse" tragöödiast. Kaotas hääle, välja kolida oma eluaegsest kodust, jõudis seista kursusevenna sarga kõrval, matta veel ema...

Usun, et Jüri Krjukovit ennast oli kõige rohkem Ivanovi nimiosas, veebruaris 1992. Kõige võimsamalt. Vaiksemalt aasta hiljem tema Tagasitulijas "Tagasitulekus isa juurde". Seda enam, et aastavahetusel 1992/93 ütles Krjukov ka ise: "See aasta andis paljudele küsimustele lahendused, mida olen alati mujalt otsinud, kuigi lahendus on endas. Selline äratundmine annab enesekindlust." See selguselejõudmine varieerub mitmes Krjukovi edasises intervjuus. Valmisolek...? Seos tundub liiga lihtne, isegi probleeme tekitava Ivanovi jaoks ilukirjanduslik.

MEELIS KAPSTAS