Veel üks eesti teatri Mees on läinud vara. Valutegevalt, meeldejäävalt.

Teatri põlvkondlike uuestisündide, taastulemiste ringkäigus - kui lohutusse uskuda - on enneaegu võetud jälle ühe teatripõlvkonna näitleja. Näitleja, kel olid antud harvaesinevalt kõik eeldused. Mängida kõike. Jõulisest kurjast tundlikku heani. Ja kõike, mis sinna vahele jääb.

Laupäeval veidi enne keskööd..., edastas hiljem uudis. Siis istus üks osa tema publikust kindlasti televiisori ees, kus jooksis Rjazanovi "Jaam kahele".

Kaduvat teatrikunsti on ikka järjepidestatud mõttemängudega, kes näitlejana kelle mantli pärib. Krjukovit on juba kõrvutatud Aarne ükskülaga. Seos sai nüüd seda fataalsem, et surmasõnum rabas pühapäeva hommikul, mis oli mõeldud üksküla peoks... Mitte et Krjukov olnuks üksküla nägu. Ka mitte niivõrd seda, et sarnaselt ükskülale ei küsinud Krjukovi anne komöödia või tragöödia piiridest. See sarnasus on olemuslikum, ka Krjukovis oli see inimlik väärikuse mõõt.

Mõnes näitlejasaatuses jääb tähetund noorusesse, mõnes saabub see alles küpsusega. Jüri Krjukov oli 33-aastaselt tõestanud, et tema valmisolek ei sõltu vanusest. Ette lööb - noorelt Krjukovi ootamatu viienda osa vana Oru-Pearu ("Liigvesi", 1986). Kui olemisse tungiv oli ühtaegu see karkudega vana mees seal rambil oma lõpumonoloogi lausudes! Tõsiselt võetavam kui mistahes Pearu vanema meistri mängituna. Andresena oli Krjukovi vastas juba siis põlvkond vanem üksküla.

Teise pildina on silme ees duett "Noore daami külaskäigust" (1977). 70-se teises nooruses Salme Reegi ja 23-se sileda näoga Krjukovi teineteist toetav vanapaar: Good-by, my love, good-by. Rääkimata piimamees Tevjest Malviuse lavastatud muusikalis "Viiuldaja katusel", mida Krjukov ise oma elu pöördupunktiks hindas.

Teatrilegendis kuuluvad Krjukov ja Kibuspuu kokku nagu must ja valge. Krjukov oli sõbrast kaksteist hooaega kauem...

Noore ja ulja näitlejana kadestanud Krjukov Kibuspuud tolle huvitavama näo pärast. On öeldud, et Kibuspuu tõsidus ja sügavus kandus üle Krjukovisse pärast Kibuspuu surma juunis 1985. See oli piiriks. Mõni kuu enne andis Krjukovi tõsisemast poolusest säravate komöödiate tipuks aimu nimiosa komöödias "Norman Vallutaja". Pärast, septembris tuli Turgenevi "Isad ja pojad" - Jevgeni Bazarov.

Mõõtkavas pärast Kibuspuu surma tõi sama, 1985. aasta lõpp Sulev Luigele "Valge tee kutse" ja Valgre. Aasta 1997 on viinud seitsmenda lennu esimesele Leo Saalepile - Urmas Kibuspuule järele ka edasised kaks - Jüri Krjukovi ja Sulev Luige.

Kui lugeda Krjukovi intervjuusid, kordub neis tegusõna naerab. Seegi oli piir. Võttis aega aru saamaks, et Krjukovi naerev sõbralikkus oli märk distantsist, võõrastusest. Usaldav Krjukov ei naernud nii väga. Nii nagu, vastupidi, võis Krjukovi sekkumatust ükskõikselt rahulikust näost, vaikivast, ehk ainult natuke üllatust reetvast ilmest välja lugeda, et midagi oli valesti, vääritu.

"Näe, näitlejad tahavad nii hirmsasti mängida, et uluvad kohe," naeris Krjukov ka sellel suvel. Enne "Esiema needuse" etendust, kui valjuhääldist tuli kunsti sissejuhatuseks kooljalikku huntide ulgumist. Naeris, ja kadus kõhe oskamatus, et kuidas nüüd temaga olla... Ja mitte kunagi pole surma mängimine tundunud nii tühipalja teatritegemisena kui sel etendusel.

Krjukovi viimaseks sõnarolliks jäi saatuslik üleni mustas Võõras - "Peer Gyndis". Krjukov mängis selle taustosa muidu mõttehõredas lavastuses sisu kandvaks sündmuseks. Nagu ikka.

Jättes kõrvale endastmõistetava mida kõike ta oleks võinud veel mängida, oli Krjukovil õnnelik näitlejasaatus, ta jõudis palju ja eriilmelist. Viimane aasta võttis korraga kõik. Elus teatritegemisest nii kaugel seisnud Krjukovi lõppvaatus sai otsekui "Amadeuse" tragöödiast. Kaotas hääle, kolis välja lammutamisele läinud eluaegsest kodust, jõudis seista kursusevenna sarga kõrval, matta veel ema...

Usun, et Jüri Krjukovit ennast oli kõige rohkem Ivanovi nimiosas, veebruaris 1992. Kõige võimsamalt. Vaiksemalt aasta hiljem tema Tagasitulijas "Tagasitulekus isa juurde". Seda enam, et aastavahetusel 1992/93 ütles Krjukov ka ise: "See aasta andis paljudele küsimustele lahendused, mida olen alati mujalt otsinud, kuigi lahendus on endas. Selline äratundmine annab enesekindlust." See selguselejõudmine - "ma ei usu, et midagi enam väga pinna jalge alt ära lööks" - varieerub mitmes Krjukovi edasises intervjuus. Valmisolek...? Seos tundub liiga lihtne, isegi probleeme tekitava Ivanovi jaoks ilukirjanduslik.

Tundub, et näitleja Jüri Krjukov jääb meenuma selles eelmise sajandi lõpu Tshehhovi tegelaskujus. Krjukov ei mänginud tüüpilist liigestest lahti aega ja ühiskonnda põdevat kangelast. Tema tõrjuva enesessesuletusega ligitmbav Ivanov võitles oma maailmas iseendaga. Enesekeskus, iseendaga tegelemine ei vähendanud selle Ivanovi kannatuse ja valu tõsiseltvõetavust.

"üks kirjanik on suutnud üles leida, kokku võtta, mis meid kõiki puudutab. See, et meie laval ja saalis tunneme ära midagi - jääb igale endale," ütles Krjukov kord Madis Kõivu "Tagasituleku..." kohta. Täpsemini ei saaks öelda Krjukovi kui näitleja kohta.

See suvi on läbi. Sajandi lõpp. Kahju on.

MEELIS KAPSTAS