Tahe on tugev. Noored korraldasid enneolematu tantsupeo

 (1)

Spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul 01.07.2017
Spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul Andres Putting

Seekordne noorte tantsupidu jääb meelde. Halva ilma tõttu jäeti laupäevane esimene etendus ära. Sama päeva pärastlõunal korraldasid noored Vabaduse väljakul revolutsioonilise tantsupeo. Järeltulev põlvkond näitas, et Kalevi staadionimuru ei jää ka tulevikus tühjaks, sest tahe kultuuripärandit hoida pole raugenud.

Tänavune XII noorte tantsupidu oli inspireeritud muistendist „Koit ja Hämarik” ja tugines ideestikule „Mina jään”. Noored tõesti jäid. Ehkki juba reedese peaproovi ajal räsis tantsupeolisi tugev tuul ja vihmavalangud, ei vähendanud halb ilm peoliste tantsutahet. Näis, et peaproov sai tehtud ka ilma mõttes. Kas riided ikka kuivavad paari tunni jooksul ära ja kas laste nägudel püsib naeratus? Kuigi paljud lapsed olid pärast pearoovi silmanähtavalt läbimärjad ning kiirustasid staadioni lähedal olevatesse telkidesse sooja suppi ja katusealust saama, tuldi esimeseks tantsupeo etenduseks tagasi särasilmi.

Ligi 8500 vabana sündinud noort marssisid tantsupeo esimese etenduse ajal tribüünide vahelt taas väljakule, ühendasid valgete varrukate välkudes käed ning joonistasid Kalevi staadioni muruplatsile täiuslikud mustrid ja kujundid.

Tantsu- ja laulupidu on alati olnud oma aja ja tegijate nägu, rahvusliku meelsuse ja tahtejõu kandja. Juba 1987. aastal, kui tantsijad joonistasid laulva revolutsiooni õhustikust kantuna väljakule esimest korda Eesti riigi piirjoone, kujunes tantsupeost rahvusliku iseseisvuse ja kindlameelsuse sümbol. Nii oli see ka tänavu. Halb ilm polnud takistuseks, vaid inspireeris noori kogunema Vabaduse väljakule spontaanseks tantsupeoks.

Samal teemal:

Kuigi korraldajad olid tantsupeo teise etenduse ära jätnud, et anda lastele rohkem aega riiete kuivatamiseks ja õhtuse etenduse ettevalmistusteks, leidsid paljud kuivanud tantsujalad siiski tee Vabaduse väljakule. Sotsiaalmeedia vahendusel ja loosungiga „Tahame tantsida!” organiseeriti laupäeva pärastlõunal enneolematu siirast tantsusoovist kantud kokkutulek. Vaatepilt Vabaduse väljakul oli võimas ja kaasahaarav. Endalgi tekkis tahe lastega ühes tantsida ja taaselustada oma lapsepõlvemälestusi tantsupeost.

Mäletan tänini, kuidas ise tantsupeolisena tundsin pidevalt muret, kas vöö ikka püsib seelikuvärvlil õigesti ja ega mu triigitud riided ometi liiga kortsus ei ole. Ent seekord end publiku hulgast leides mõtlesin, kui muretud need lapsed tantsuhoos näisid. Tundus, et nende meeles mõlkus ainult soov oma sammud väljakul õigesti teha ja tantsida nii enda kui ka teiste rõõmuks.

Tänavune tantsupidu, mis tugines Friedrich Robert Faehlmanni muistendile „Koit ja Hämarik”, rääkis loo päikeseaasta igavesest kordumisest ning väärtuste andmisest ja võtmisest läbi kevade, suve, sügise ja talve. Iga aastaaja kohta moodustasid noored tantsuplatsile sümbolid. Lõppematu tantsijate vägi joonistas väljakule kord aeglases, kord kiires tantsurütmis nii lumememmesid, tammetõrusid, liblikaid kui ka mustreid peo peremärgiks võetud sümbolitest. Juba moodustasidki tantsijad väljakul kodu tähistamiseks akna kujutise või kükitasid tihedalt üksteise vastas silmusnelinurgaks, sümboliseerides seotust.

Kalevi staadionil kahe tunni jooksul toimunud etendus oli niivõrd vaheldusrikas, hoogne ja detailirohke, et vahel oli lausa raske kõike hoomata. Vaadata oli tõepoolest rohkem, kui silm suutis näha, sest tantsupeo kavas leidus rohkelt uudseid ja üllatavaid elemente. Peale traditsiooniliste tantsuteoste nagu „Nukitsamehe” ainesest võetud „Tita tots”, mis pani mul äratundmisrõõmust käed veelgi hoogsamalt plaksutama, oli repertuaaris ka ainult tänavuseks tantsupeoks loodud uudisteoseid: „Kullakera kandjad”, „Tulitilgad”, „Kadrid-Mardid” ja „Kooliteel”. Tantsude koreograafia oli põnev sulam pärimustantsust ja uutest seadetest.

Nooruslikku värskust ja vaatamise lusti lisas tantsupeole 5.–6. klasside segarühmade alaliigis teose „Näljamihkel” tantsimine koos isetehtud nukkudega ja neiduderühmade tants „Heinalised”, kui tantsuplatsile ilmusid justkui võluväel rehadega neiud. Jälgisin huviga, kuidas agarad tantsujalakesed keerutasid ümber reha ja Näljamihkli nukk käis käest kätte.

Terve etenduse jooksul kõlas Kalevi staadioni kellatorni katuselt elav muusika, mida esitasid tuntud solistid, nagu Ott Lepland, Lenna Kuurmaa, Liisi Koikson, Mari Kalkun. Elav muusika vaheldus tantsupeo ansambli mängitud sõnatute rahvaviisidega. Kõrvuti kõlasid nii parmupill, viiul, akordion kui ka basskitarr. Kõrvus helises kord külmavärinaid tekitav Jaan Tätte „Ojalaul”, kord positiivsusest rõkkav rahvaviis „Pirupolka”. Külmaks ei jätnud Kalevi staadionil toimunu kedagi, sest tribüünidel olnud rahvas elas tantsijatele kaasa lõppematu plaksutamise jadaga.

Tantsusammude vahel laulsid staadioni keskel asuval seitsmemeetrisel pöördlaval ka peo peategelased Koit, Hämarik ja Vanaisa. Nende huulilt kostsid Maian Kärmase tantsupeoks loodud tähendusrikkad viisid, mille sõnad mind kuulajana puudutasid. Kärmase tähtteos „Kullakera kandjad” tõi publikuni minu meelest peo juursõnumi: „Käin juba ammu eelkäija sammu, jälgedest rikas on maa. Nüüd võtan kanda kõik, mis sul anda – juur sinu juurtest ma.” Seda mõtestades jõudis tants silmist ja kõrvust ka südamesse.

Peo suurim hetk saabus lõppakordina kõlanud ühistantsu „Oige ja vasemba” ajal. Kitsuke Kalevi staadion täitus eri Eestimaa paikadest tulnud värvikirevates rahvariietes noortega vanusevahemikus 7–19 aastat. Lapsed mahtusid vaevu tantsumurule ära. Väljakult edasi kandunud emotsionaalne õhkkond oli elektriline ja meeldejääv. Tundsin uhkust, et olen eestlane.

Tänavusel tantsupeol osalenud noorte rohkus ja spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul tõestasid, et järeltuleval põlvkonnal on tahet neile usaldatud pärandit kullakerana hoida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare