Tähelepanek: ilutsev, kuid õõnes film iluihalusest
Nicolas Winding Refn on üks neid filmitegijaid, kelle filmide kohta ütleksin, et neid peab nägema. Isegi kui filmid tunduvad võõrastavad ja võikad, on Refnil eriline visuaalne stiil. Kui võrrelda „Neoondeemonit” tema kuulsaima filmiga „Ohtlik sõit”, siis jääb „Neoondeemon” kindlalt alla. Liiga palju rõhku on pandud visuaalsele stiilile ning liiga vähe struktuurile ja tegelaste psühholoogiale. Film on kui ilus sätendav pealiskiht ja see on irooniline, sest lugu pajatabki ju ilukultusest.
„Neoondeemon”, mis taas toob meieni sissevaate modellimaailma, ei suuda sisuliselt millegagi üllatada, kui muidugi kõrvale jätta teatav grotesk ja brutaalsus, mis Refni stiiliga kaasas käib. Kuid seda stiili tuleks hingestada, miski, mis oli „Ohtlikus sõidus” olemas, on siin täiesti puudu. Üksik kaunis neiu Jesse (Elle Fanning), kes soovib karmis modellimaailmas läbi lüüa, ei tekita sümpaatiat ega ka vastumeelsust, ta jätab lihtsalt külmaks. Kadedad ja kättemaksuhimulised „sõbrannad” on täielik klišee. Ainus huvitav karakter oli lesbist meikar Ruby (Jena Malone), kelle puhul säilis mõningane salapära.
Kui aga leppida sellega, et tegemist on pigem kunstilise kui sisulise filmiga, ning nautida seda, mida pakutakse – kenasid kaadreid ja põnevikulist atmosfääri –, ei ole filmi vaatamine kaotatud aeg.
