Tähelepanek: kapriisselt kapriisivaba kogemislavastus
Selle taga on aga peidus erakordselt hea vormitunnetusega tehtud lavastus. See on suisa… ilus. Ei tea, kas vaadata seetõttu süüdistavalt maalikunstitaustaga Mihkel Ilusa poole või jaotada koorem võrdselt. Ruumi mõtestamine, täitmine, aga ka tähendustest tühjaks tõmbamine tekitab võimaluse minna tõlgenduses uitama kuhu iganes. Minu jaoks on see eelkõige siiski lavastus, mille puhul on mõnusam vahelduse mõttes ülemõtlemisest ja -mõtestamisest loobuda ning emotsiooni sisse elada. On selle tulemus siis hetkesolek või hoopis hetkest muusse maailma kadumine, on iseasi. Muide, minu arvates ei kaotaks lavastus sugugi, kui sealt võtta need vähesedki sõnad, mis on, ja jätta lihtsalt kogemus. Nüüd on muidugi omamoodi vastuoluline seegi, et sellest rääkides ise sõnu kasutan.