„Ükski mõistusega inimene ei nimetaks mind esmaklassiliseks kirjanikuks. Ja ma ei hooligi sellest, sest teen oma asja võimalikult hästi ja tuhanded, isegi miljonid inimesed naudivad mu raamatuid,” rääkis Rendell ühes intervjuus.

Nende miljonite hulka kuulun minagi. Rendelli lummusesse sattusin lugedes romaani „Pruutneitsi”, millest oli kohe tunda, et sõnaseadmis- ja jutustamisoskuse kõrval on Rendellis ka palju muud. Näiteks tema peaaegu autistlik kartmatus puudutada ka kõige hellemaid tabusid, urgitseda piinlikke detaile tegelaste prsühhoportreedes ja kinnitada kahtlust, et tõenäoliselt peidab luukeret kapis just kõige korralikum pereisa või -ema.

Mõnikord on ta kõik oma leivanumbrid surunud ühte loosse ja võib tekkida küllastus. Kuid see on närvikõdi, tumeda huumori ja pädeva sotsiaalse kommentaari eest siiski väike hind.

Rendell on ka musternäide, et tõelist annet aeg ei pure. Ka viimastel eluaastatel ilmus temalt igal aastal raamat ning tema lood olid sama tumedad ja tervad kui alati.