Tähelepanek: südamlik armastuslugu kosmoses

Jennifer Lawrence ja Chris Pratt. Üks robotist baarmen (Michael Sheen) ja kosmos. Film „Reisijad“ üllatas positiivses mõttes: selles oli muhedat huumorit, südamlikkust ja kui välja arvata mõned Lawrence´i stseenid oli kõik liigse üle pingutamiseta välja mängitud.

Nii nagu kunagi seilasid eurooplased Ameerikasse Uude Maailma, nii triivib suur uhke kosmoselaev tähtede ookeanis uue planeedi poole, mida koloniseerida. Peale 120 aasta pikkust üürikest uinakut peaks meeskond ja viis tuhat hakkajat reisijat elu uuel planeedil üles ehitama hakkama. Kõik on vaikne ja autopiloodil, ainult et, autopiloot on autopiloot ja juhtub nii, et kaks reisijat ärkavad väheke varem kui vaja – nii umbes 90 aastat enne sihtkohata jõudmist ja on lõksus.

Ümberringi laiub üüratu kosmos. Meeskond magab. Maaga kontakti ei saa. Kuhugi põgeneda ei ole. See on hingemattev üksindus. Vähemalt on nad kahekesi, aga ka see ei ole juhuslik. Lugu räägib tegelikult lihtsast asjast - keegi ei taha üksi olla. See pole inimloomuses ning üksi jäädes võib kiirelt hulluks minna või drastilisi asju teha. Kui ei ole kedagi, kes sind vastu peegeldaks ei ole millelgi justkui enam mõtet. „Reisijad“ on omamoodi Robinson Crusoe ainult, et Reede on naissoost ja seksikam ning ristiusu asemel tuleb ta pöörata armastuseusku.