Tähelepanek: Suur Sõbralik Hiiglane ekraani külge ei naeluta
Kui lastefilmid on tihtipeale pigem perefilmid, s.t pakuvad midagi nii väikesele kui ka suuremale vaatajale, siis pean Spielbergi Roald Dahli samanimelise raamatu ekraniseeringu puhul küll tõdema, et selle aeglane tempo ja selge üheplaanilisus (hea hiiglane vs. halvad hiiglased) muutis loo üsna ebahuvitavaks ning ma soovitaksin seda vaadata pigem nooremal publikul.
Häirivaks teguriks kujunes ka eesti keelde dubleerimine, mis seekord üldmuljet eriti lõhkus. Ekraanil toimuv ja pealeloetu ei klappinud hästi, naljad ei kukkunud välja ning jätsid eriti väikese näitlejanna (Ruby Barnhill) puhul mulje, nagu ta mängiks väga kehvasti. Kindlasti jättis ta kõvasti nõrgema mulje, kui näiteks väikest Mowglit mänginud Neel Sethi, keda mõni aeg tagasi meie ekraanidel seiklemas näha sai. Ma kahtlustan, et osa sellest muljest tekitas ka pealelugemine.
Visuaalselt on muidugi tegemist ilusa vaatamisega, eriti meeldis unenägude püüdmise stseen, kuid kui tehniline tase kõrvale jätta, siis oli saalist lahkudes võrdlemisi tühi tunne. Midagi jäi puudu, et lugu oleks tõeliselt tööle hakanud ja kaasa elama pannud. Kokkuvõttes peab tõdema, et vanameister Spielberg valmistas seekord pettumuse, kuna ka lastefilmi oleks saanud rohkem põnevust pikkida.
