Tähelepanek: värvilisemat ajalugu!

Ei taha sugugi nõuda, et kõik filmid, sarjad ja romaanid oleksid tingimata lootusrikka lõpuga ja selge moraalse sõnumiga.

Keerulised valikud ja ajaloo tõmbetuuled on dramaturgiliselt teadagi tänuväärne materjal. Nii et kui Eestis valmib uus ajalooline linateos, räägib see kõige tõenäolisemalt 1930. ja 1940. aastate ebameeldivast poolest. Noh, miks mitte, kuni suudetakse leida uudseid lähenemisviise.

Paraku jäävad niimoodi vaeslapse rolli Eesti ajaloo rõõmsamad kümnendid. 19. sajandi teises ja 20. sajandi esimeses pooles leidub ju ohtralt intriige, draamat ja märulit, Eesti ja eestlaste „karakterikõver” käib saatuse tahtsi kenasti üles-alla nagu filmile kohane. Tahaks ekraanil näha, kuidas noored Päts ja Vilms demokraatia üle väitlevad, kuidas eestlased võitlevad Tallinnas kätte jämeda otsa ning ärkamisaegsed intellektuaalid omavahel ja sakslaste-venelastega maid jagavad. Üks „Nimed marmortahvlil” meil on, aga Vabadussõjast on rääkida veel palju lugusid, kus positiivne lõpplahendus ja sõja õudus pakuksid teineteisele kontrasti. 1920-ndadki ei seostu ju üksnes „Detsembrikuumuse” riigipöörajatega, vaid ka džässi, tantsupidude ja kinodega, Siuru mürgeldamistega, oma aja äri- ja armuskandaalidega... Iga lugu ei pea tingimata sisaldama eesti rahva kannatusi ja patriotismi, vahel piisaks ka lihtsalt põnevast narratiivist.