Täie rauaga tehtud paroodia
Kes läheb “Charlie inglid 2: täie rauaga” vaatama kõrgkultuurilise elamuse lootuses, selle jaoks on film kahtlemata üks paras jama. Silmatorkavalt halb näitlemine, debiilne stsenaarium ja äärmuseni jaburad repliigid ajavad tõsisemal vaatajal kopsu kiirelt üle maksa.
Action, komöödia, fantaasia või suisa ulme – mis anri see film ometi kuulub? Tegevustik on kuidagi kokku traageldatud ja lisaks läbinisti uskumatu – no kes suudaks sillalt kukkuvasse kopterisse hüpata, selle õhus käima saada ja vabadusse lennata? Inglid Cameron Diaz, Drew Barrymore ja Lucy Liu väänavad nägu otsekui mõne alamõõdulise kooliteatri algajad näitlejahakatised. Lisaks dialoog, mis kõlab nagu kehvemat sorti printeri omalooming. Kas me selliseid ingleid tahtsime?
Umbes selliseid mõtteid mõlgutaks ilmselt kinosaalis inimene, kellel puudub huumorisoon ja oskus end lõdvaks lasta. Sest milleks rikkuda tuju ja eeldada, et “Täie rauaga” on midagi enamat kui sirgjooneline komöödia. See film irvitab varjamatult actionfilmide lõppematute stereotüüpide, kõige enam aga iseenda üle. Oma jao saavad James Bond, Batman, Spiderman, Terminaator, Matrix ja paljud teised maailmapäästjad.
1970-ndate originaalne teleshow oli stiilne, seikluslik ja huvitav ning seejuures teadlikult täiesti ajuvaba. Kolme aasta tagune “Charlie inglid” püüdis eeskätt tabada esimest kolme omadust ning peab tunnistama, et tulemus polnud kõige parem. Järg seevastu on sihilikult nii jabur kui vähegi võimalik.
Igal sammul paistab välja, et filmi tehti lõbu ja naudinguga. Ja nii tuleb seda ka vaadata, leida toolis mugav asend ja teha sõbraga näiteks võistlus, kumb märkab kõrvalosades rohkem kuulsusi vilksatamas. Ning jumala eest, ärge vaevake oma pead aruteluga, kas inimene saab ikka rahumeeli läbi kümnemeetriste leekide jalutada. Kino on küll viimane koht, kuhu tasub minna tõelisust otsima. Tahate reaalsust, istuge kaheks tunniks Narva maantee äärde ja vaadake teeremonti. Elamus missugune!
Õigupoolest meenutab “Täie rauaga” pigem muusikavideot kui filmi. Isegi ülesehitus on sarnane – inglid täidavad ülesande ja pöörduvad üürikeseks hingetõmbepausiks tagasi kontorisse, et peagi taas fanfaaride saatel lahingusse tormata. Karjääri jooksul hulga muusikavideotega maha saanud lavastaja McG näitab, et tunneb end selles anris nagu kodus.
