Täiendatud ülemlaul mõistusele ja tegudele
ARVUSTUS Ei Linnart Mäll tõlkijana ega "Bhagavadgita" raamatuna vaja erilist tutvustust ega reklaami. Mälli 1970–80-ndatel ilmunud Ida klassika tõlked, nende seas ka "Gita" (LR 40/41 1980) olid üliloetavad ja ammu muutunud bibliograafilisteks haruldusteks. "Gita" on indialaste vaimsust ja kultuurisuundumusi kujundanud ja mõjutanud juba paar aastatuhandet, viimased paar sajandit aga ka Läänes hästi tuntud ning kümnetes keeltes palju kordi välja antud. Juba paarkümmend aastat on "Gita" niisiis olnud kättesaadav ka eesti keeles.
Siiski väärib raamatu uus väljaanne pisut rohkem tähelepanu kui lihtsalt ühe varasema üllitise kordustrükk. Sest tegemist on nii sisult kui ka vormilt uue raamatuga. Põhjalikult uuendatud ja täiendatud on nii tõlget kui ka kommentaariumi. Mis aga kõige olulisem – muutunud on "Gita" tõlgendusmudel.
Mäll vaatleb "Gitat" kui üht humanistlikku baasteksti, mis on uus mõiste humanitaarteaduses. Mälli kontseptsiooni järgi on humanistlikud baastekstid viimase paari aastatuhande vältel mõjutanud inimkonda ja ajaloo kulgu enam, kui miski muu. Need ilmusid peaaegu üheaegselt (mõnesajandilise vahega) Hiinas, Indias ja Lähis-Idas, hiljem kanoniseerituna said mitmete religioonide (konfutsianism, budism, hinduism, kristlus) pühakirja osadeks.
Nagu "Gita" puhul näha, on selliste tekstide sõnum iseenesest lihtne: iga inimene võib saada Tõeliseks Inimeseks, ületada oma loodusliku loomuse ja tõusta jumalike kõrguste poole, kui ta viitsib endaga pisut vaeva näha, mõtestada oma eksistentsi pisut laiemas kultuurikontekstis kui seda on perekond, hõim ja isegi rahvas, võtta enda peale vastutus mitte ainult iseenda ja sugulaste, vaid kogu inimkultuuri eest. Sest just kultuur selle sõna kõrgemas mõttes (millena "Gitas" on mõistetav dharma) teeb inimesest inimese, samal ajal on inimene ise aga kultuuri looja, hoidja ja edasiviija.
Kõike seda õpetab Krishna – "Bhagavadgita" Õpetaja. Ta kutsub üles pingutama mõistust, et kõigepealt endale oma olukord selgeks teha. Alles siis saab edasi minna. Krishna ei kutsu üles maailmast eralduma ega tegevusetusse, vaid vastupidi, tegutsema, aga tegutsema targalt, kiindumata tegude viljadesse: "Pühendu ainult tegudele, mitte kunagi aga viljadele!" "Ei jõua tegevusetuseni see, kes jätab teod tegemata. Ei jõua täiuseni see, kes üksnes eraldub." "Gita" nagu kõik humanistlikud baastekstid on teos, mis igal ajastul loob uusi tekste, annab uusi mõistmisvõimalusi. Need võivad olla üsna erinevad, nagu on üsna erinevad "Gita" tõlkedki. Raske on näiteks leida oluliselt ühist Mälli tõlke ja nüüd juba ka eesti keeles levitatava kishnaiitide sama pealkirja kandva üllitise vahel. Eks kehti erinevatest "Gitadest" arusaamise puhulgi põhimõte, mida kuulutab Krishna: "Otsi varjupaika mõistuses!" (II, 49)
