TÄISMAHUS: Ärimehed aitavad võidelda lolluse ja mandumisega
1990-ndatel eesti kultuuri jõulise rahasüstiga toetanud George Sorose mõju on näha tänini.
Tasapisi leidsid ka kohalikud ärimehed, et kultuuri tuleb toetada.
PÖFF ja Tallinn Music Week, Nargen Festival, Juu Jääb ja Köler Prize on vaid väike osa sellest, mis teoks saanud ettevõtjate abiga.
Idee, et kunst peaks end ise ära tasuma, on majanduspõhise ühiskonna lühinägelik vili. Piletitulust ei elanud ära teatrid Antiik-Roomas ega Shakespeare’i-aegsel Inglismaal. Kunst on oma olemuselt majanduslikult ebaefektiivne, ooperit ei saa ökonomiseerida viieminutiliseks poplooks või vitraažakent ratsionaliseerida postkaardiks. Kuid on inimesi, kes mõistavad, et massitiraažis elatud elu ei saa eales olla nii rikas ja terviklik kui kultuuri keerukama osa kaudu kogetu.
Kõige jõulisema rahasüstiga on eesti kultuuri edendanud George Soros, kelle panus elavdas oluliselt 1990-ndatel kohalikku kaasaegse kunsti areeni. Tema vahenditega (Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse kaudu) maale toodud kaasaegne kunstikontseptsioon raputas, reformis ja traumeeris Eesti kunstielu ning selle mõju on nii armide kui ka õitena selgelt nähtav tänaseni. Kuid vaikselt – pärast esimest täiskõhutunnet – hakkas tekkima ka kohalikke ärimehi, kes uskusid, et kultuuri toetamine on vajalik ja kasulik.
Üks esimesi ettevõtjaid, kes end uljalt mitmete kultuuriprojektidega sidus, oli Rain Lõhmus. Ta tunnistab, et on võrdlemisi mitteratsionaalne ja juhuslik toetaja: „Vahel olen ideedele vastuvõtlikum, teinekord jälle hõivatud muude asjadega ja mõnigi projekt võib puht subjektiivsetel asjaoludel jääda tähelepanuta.”
Samal ajal valiku tegemine, mida toetada, on tegelikult lihtne – spontaanselt on ta toetanud ikka asju, millega mingi isiklik kokkupuude. Vahel eksperimendi mõttes ka pisut midagi uut, millest suurt ei tea. Kõiki kunsti toetajaid tundub ühendavat üks iseloomujoon – pöörane uudishimu.
Paljude väga julgete kunstiprojektide toetajana silma paistnud finantsist-galerist Indrek Kasela tajub kultuurile õla alla panemist eelkõige kui kohustust toetada midagi habrast ja unikaalset, mis võiks sümboliseerida igavikulisust ja ülevust argipäevas. Ta mõistab, et kultuuri eksistents ei saa alati käia materialistliku maailma reeglite järgi ning seal ei ole enam kohane kategooria „vastu saama”. Nii Kaselale kui ka Lõhmusele meeldib põhimõte: koguda mitte kunsti, vaid kunstnikke enda ümber.
Seeme viljakasse mulda
Mitteratsionaalset ja emotsioonipõhist lähenemist kinnitab ka peamiselt sotsiaalsfääri toetav Hannes Tamjärv: „Minu otsused on käinud vist põhiliselt kahte rada pidi – sinna, kus häda kõige suurem, või sinna, kus tulevikumõju kõige sügavam.”
Kirjastaja Tiina Ristimets peab kõige esmasemaks järjepidevat lähedaste toetamist – sealt hakkab pihta kogu maailma toetusvajaduse süsteem: „Kui kõik inimesed hoiaksid ja toetaksid oma lähiringi, siis oleks maailm juba palju parem paik.” Kaugemale minnes peab ka Ristimets oluliseks, et toetussumma teeniks edasi head tegu või ideed, mis omakorda kedagi edasi aitab või inspireerib. Selline vaade kordub pea kõigis vestlustes ärimeestega – ühekordsete projektide asemel toetatakse jätkusuutlikkust, seemne külvamist viljakasse mulda.
Kõigile, kes soovivad süsteemsemalt kultuuri toetada, soovitab Lõhmus pöörduda Eesti Rahvuskultuuri Fondi – neil on hea ülevaade, kompetents ja püsivus. Kasela lisab: „Kultuur on efektiivseim relv lolluse ja ühiskonna mandumise vastu.”
SÕNASELETUSI
-Metseen on kunsti toetaja, kes tegutseb tavaliselt individuaalselt ega oota toetuse eest muud kui isiklikku kunstinaudingut. Esimeseks metseeniks peetakse Rooma keisri Augustuse sõpra Gaius Cilnius Maecenast (1. saj eKr), kelle ümber kogunes kirjandusring, kuhu kuulusid mh Vergilius, Hora-
tius ja Propertius. Hiljem on metseenideks hakatud pidama jõukaid aristokraate, kuningakodasid, suurkodanlust ja tänapäeval peamiselt ärimehi, kes on asunud toetama kunsti, kirjandust ja sporti.
-Heategevus e filantroopia on inimeste ja organisatsioonide (sotsiaalhoolekanne, kirik, haridus) aitamine valdkonna arendamise eesmärgil raha, materjalide või vabatahtliku tööga. Eestis on suurepäraseks näiteks Heateo Sihtasutuse strateegiline filantroopia.
-Patroneerimine tuleneb ladinakeelsest sõnast „patronus” ja märgistab kedagi, „kes kaitseb kui isa”. Ettevõtmiste patrooniks on tihti ühiskonnas kõrgelthinnatud inimesed ning tavaliselt ei kaasne sellega rahaline, vaid moraalne toetus.
-Sponsorlus on ettevõtte ja kunstniku, kunstiprojekti või kultuuriasutuse vaheline ärisuhe, kus vahetatakse väärtusi ning kasu saavad mõlemad osapooled. Firma annab tavaliselt oma raha või teenust mingi ürituse läbiviimiseks turundusstrateegia osana.
INTERVJUU
Koostööprojektid on ka meie jaoks mõnusad
Feliks Mägus
Nordic Hotel Forumi juhatuse esimees ja üks omanikke
Kultuuriminister hindas Nordic Hotel Forumi panust aasta kultuurisõbra tiitliga, sest siia tundub olevat tekkinud omamoodi kultuuriürituste staap – olete nähtaval nii PÖFF-i kui ka Tallinn Music Weeki ajal. Kuidas teete otsuseid, keda toetada?
Olen hotellindusega olnud seotud 23 aastat. Kogu see aeg olen teinud kultuurisektoriga tihedat koostööd.
Minu esimene suurem ja tänini jätkusuutlik kultuuriprojekt on Põhjamaade sümfooniaorkester. Mäletan, kuidas Kadri ja Anu Tali, kes olid sel ajal veel suhteliselt tundmatud ja noored, tulid minu kui hotell Palace’i direktori jutule. Noortel silmad särasid, mina uskusin neisse. Nii olemegi koos liikunud – Palace’ist Olümpiasse ja nüüd siis muidugi Nordic Hotel Forumisse. Tänavu võime tähistada Põhjamaade sümfooniaorkestriga koostöö 15 aasta juubelit.
PÖFF-i ja Music Weeki puhul on argumentidena olulised nii pragmaatilised põhjused kui ka missioonitunne. Ma teadvustan, et eesti kultuuri tuleb jätkusuutlikuna hoidmiseks toetada. Pragmaatiline pool on see, et ettevõtjana edukas olemiseks tuleb midagi ka anda.
Me avasime hotelli 2007 detsembris – see oli kõige halvem aeg, algas masu ja samal ajal tuli Tallinna hotelliturule juurde palju uusi hotellitube. Turul olid tugevad rahvusvahelised ketid. Meil oli kindel veendumus, et ehitame eesti asja. Nii oli turule toomise seisukohast oluline omada häid partnereid, kes ajaks samuti eesti asja. Oluline, et toetataval ettevõtmisel oleks ka mingi tulevikku vaatavus – kas see loob laiemat kõlapinda või uut järelkasvu.
Oli võimalus toetada juba tugevaid kujunenud kaubamärke või siis hea potentsiaaliga ettevõtmisi. PÖFF ongi traditsioonidega väga tugev kaubamärk. Ning see on ka ajaliselt ideaalselt planeeritud – elavdamas Tallinna turismi madalhooaega ja andes meile võimaluse hotell välja müüa.
Tallinn Music Week on just selline meiesarnane hullude eestlaste väljakutse, kes usuvad, et kõik ei ole veel tehtud. Selles on energiat, enese tõestamise soovi. Kui korraldaja Helen Sildna tuli palvega meie juurde, siis haarasime kohe kinni.
Kuna oleme Eesti kapitalil põhinev ettevõte, siis saame teha ka asju, mis on vähem raamides, saame olla valmis ootamatusteks. Me püüame ka ise olla loomingulised ja paindlikud oma äris, peame oluliseks loovust, hoolivust ja initsiatiivi. Nii tekibki üks sünergia, sellised koostööprojektid on ka meie jaoks mõnusad. Nüüd võin kokkuvõtvalt öelda, et need on aidanud meil end paremini turule tuua ning kasu on kahepoolne.
Toetate ka eraisikuna kultuuri?
Toetan eelkõige oma hotelliäri kaudu, ma ei ole ju rikas inimene – olen olnud ettevõtja kõigest seitse aastat, enne seda olin palgatöötaja. Kodanikuna olen üsna tugev kultuuritarbija.
Kui palju te ise näiteks PÖFF-il või Tallinn Music Weekil käite?
Nii palju kui võimalik. Poeg on mul 17, õudne muusika- ja kinofänn. Oleme poisiga Music Weekidel käinud klubist klubisse ja nautinud erinevaid esinejaid. See on ikka vahva ka – poeg 17 ja mina 50 – käia koos noorte klubides ja nautida tulevikutähtede loomingut.
PÖFF-il vaatan ka ise kindlasti midagi, kuid poeg vaatab mul alati mitukümmend filmi ära.
Lisaks püüan käia teistel toetatavatel ettevõtmistel: Nargen Festivalil, ERSO kontsertidel, Juu Jääbil.
Toetab meie riik sellist patroneerimist?
Neile, kes on maksuvabade MTÜ-de nimekirjas, kehtib ka annetuste puhul maksuvabastus. Oma kostööpartneriga teeme tihti ka kokkuleppeid, kus pakume soodsama hinnaga teenust. Seadusandlikus plaanis ma ei näe takistust, see on pigem ettevõtjate suhtumises kinni. Kui tahad toetada, siis on võimalik see võimalus leida.
Kui vaatate oma kolleege – kas eestlased on altid toetama kultuuri?
Ettevõtted, kus omanikud on juhtimise juures või hoomatavad, toetavad hea meelega. Nad valivad eelkõige elujõulisi ja jätkusuutlikke projekte. Oluline on näha, et üritusel on arenguvõimalus.
Kuid ka rahvusvahelised ettevõtted toetavad nii kultuuri kui ka sporti. Võtame näiteks Nordea Panga, mille juht Vahur Kraft on väga kultuurilembene – see on andnud sarnase ilme ka ettevõttele.
Ettevõtjad on mõistnud, et kultuur, sealhulgas ka sport, vajab toetamist, sest ei ole iseseisvalt majandav. On mõistetud, et vaid avalikust sektorist (riik, kohalikud omavalitsused, kulka) ei piisa, suured asjad püsivad eelkõige fanaatikute ja eraettevõtjate toel püsti.
Üks oluline meie toetatav projekt on International Horse Show – ilus iga-aastane hobuüritus. Tean, et see on püsinud viimased viis aastat peamiselt ühe inimese – Heiti Hääle – najal püsti. Ta on olnud valmis sinna uputama enamiku inimeste jaoks arusaamatult palju raha midagi konkreetset vastu saamata.
Täpselt nõnda on veel paljude spordi- ja kultuuriprojektidega. Kuid oluline on, et peakorraldajad nagu Helen Sildna ja Tiina Lokk, aga ka mitmed teised panevad ka oma hinge fanaatiliselt ettevõtmisse. Vaid sellised inimesed suudavad enda ümber koondada ettevõtjad, kes oskavad sinu tööd väärtustada. Ettevõtjad ei oota siis, et iga nende liigutus tooks otsest tulu.
Kui palju on selline koostöö usaldussuhe?
Oluline on mõlemapoolselt pidada kokkulepetest kinni. Tihti juhtub, et maksetähtajad venivad jumal teab kui pikaks – siis on oluline teadmine, et see raha ikkagi laekub. On olnud ka selliseid projekte, kus toetatavad tegelased on lihtsalt ära kadunud. Kuid eks sellega tuleb lihtsalt arvestada, see on paratamatu äririsk. Pikaajaliste partneritega on kindlam, perspektiivikam ja usaldusväärsem.
Kui tihti pöördutakse teie poole sooviga saada toetust?
Paratamatult peame tegema valikuid. Peale seda, kui kultuuriminister austas meid kultuurisõbra tiitliga, pöördus meie poole palju abi paluvaid koore, ansambleid ja muid ettevõtmisi. Kuid peame tegema ikkagi valikuid, kõiki ei saa aidata. Kusjuures tegemist ei ole vaid ressursi piiratusega, sa pead ikkagi vaatama iga ettevõtmise sisse – kui oluline see tugi oleks?
MIKS TOETATE JUST KULTUURI
Armin Kõomägi
ettevõtja ja kirjanik
Tahaksin, et kultuur oleks kõige alus. Et see oleks nii tähtis ja nii tuntav, et kui see ära võtta, siis vajub meie kaardimajake kokku. Kas see meie kultuur ka tegelikkuses nii tugev vundament on, ma ei tea. Võib-olla on seda ka liiga palju loota. Ajalooliselt võiks lihtsustades väita, et eesti rahva kultuur on rajatud pikaaegsele raskes kliimavööndis hakkamasaamisele, millele mingil hetkel lisandusid valdavalt Euroopast pärit kultuurilised elemendid nagu kirjakeel, laul ja tants ning hiljem muidugi kõik muud kultuuriliigid. Meie kultuuri kõige ehedam ja originaalsem kandja ongi meie eesti keel. Kõik kultuur, mis tehakse eesti keeles, olgu see siis kirjandus, teater, kino või muusika, on minu jaoks see vundament. Kui keel kultuuris väljundit ei leia, kaob ta ka muust suhtlusest pragmaatilistel põhjustel üsna pea.
Ma ise ootan kultuurilt (jätame rahvakultuuri korraks kõrvale) midagi tasakaalustavat ja silmiavavat. Eelkõige selleks, et mitte mattuda kõige selle sisse ja alla, mida võiks kokku võtta sõnadega: ratsionaalne ja pragmaatiline igapäevane võitlus.
Hea kaasaegne kunst annab mulle, minu ajale, minu elule kõrvalpilgu, alternatiivse nägemuse, arusaama asjadest, mille peale ma ise poleks tulnud, kriitilise (ja miks mitte ka vaimuka) peegelduse. Ma ütleksin nii, et kui Red Bull annab tiivad, et täiega edasi kütta, siis hea kunst annab piduri, et seisatada, enda ümber vaadata ja korraks järele mõelda, enne kui oma järgmist sammu sättida.
Ma ise toetan eelkõige neid asju, mida loovad siin ja praegu meie kaasaegsed autorid. Olgu siis tegu kujutava kunsti, filmi või teatri või kirjandusega. Mulle meeldivad julged teemad, aus otsekohesus, miks mitte ka vaimukus ja originaalsus. Samuti ekspordivõime, kui ei ole liiga kole sellist sõna kunsti puhul kasutada. Projekte on igasuguseid, on selliseid, mille puhul muutub määravaks isik, kes asja veab ja keda me usaldame. Olgu tegu siis autori, produtsendi või kuraatoriga. Aga on ka selliseid katalüsaatorilaadseid tegevusi. Näiteks noore kunsti preemia, mis läheb igal aastal väga noorele ja seetõttu sageli täiesti tundmatule tegijale.
ettevõtja
Kultuur kui rahvusliku identiteedi alus on tähtis igale rahvale, niisamuti ka eestlastele. Kultuur kui laias laastus vaimsetel väärtustel baseeruv ja alateadvuses esinev üht inimestegruppi teistest eristav struktuur hõlmab endas aga ka seda osa, mida saame teadlikult hoida, rõhutada, kujundada: keel, kunst, teadus. Tänases Eestis, kus multikultuursus valitseb praktiliselt kõiges meid ümbritsevas, on oluline, et just eestimaisele pöörataks proportsionaalselt rohkem tähelepanu. Siin võiks abiks olla ka see, kui avalik ruum oleks senisest enam kodumaise kultuuri ja kunsti kandjaks.
Oleme Eestis elades väga heas seisus ning kindlasti tarbime kultuuri/kunsti ka passiivselt palju rohkem – meist mitte väga kaugel on võimalik leida ka Tartu või Pärnu suuruseid linnasid, kus ei ole ühtegi teatrit, muuseumi või kunstigaleriid.
Arusaadavalt on ja peaks Eesti olema peamiseks kohaks maailmas, kus eestimaist kultuuri ja kunsti osatakse hinnata ning nautida. Projektidel, millega olen end sidunud, peab olema mingi laiem või pikemaajalisem mõju ühiskonnale. Pean loomulikuks, et huvi toetada ühte või teist projekti peab olema kantud millestki enamast kui vaid soovist kultuuri toetada. Peab olema veel miski, mis silma särama paneb. Tihti on selleks ka inimeste entusiasm ning heas mõttes pöörasus oma ideede teostamisel.
Indrek Prants ja Armin Kõomägi on ärimehed, noore kunsti preemia (koos Sven Mansbergi ja Rene Kuulmaniga, asutasid Kõomägi ja Guido Sammelselg) ja Köler Prize’i (Smarten Logistics) toetajad. Nad on andnud oma panuse veel mitmete näituste, filmide ja trükiste elluviimisse.
