TÄISMAHUS: Helsingi kunstimaastik ootab Ameerika okupante
Eestvedajad näevad Helsingisse Guggenheimi filiaali rajamises võimalust Soome kunstielule.
Samal ajal saaks selle ehitusraha investeerida kohalikku kunstiellu märksa sisulisemal moel.
Kultuuriavalikkus võtab Guggenheimi ennekõike kui väikekodanlikku kultuuriimperialismi.
Soome kultuuriringkondades möllab selle pärast tõeline kirgede torm. Ja esialgu pole tegelikult veel sugugi kindel, kas Helsingi saab oma Guggenheimi kunstimuuseumi. Teema veereb kui kuum kartul mööda mõttekodasid. Arutavad Helsingi linnavalitsus ja kunstimuuseum ning Soome kultuuriministeerium kabinetivaikuses, arutavad inimesed tänaval, arutavad arvamusliidrid leheveergudel. Varsti tuleb otsustada.
Ühesõnaga, elas kord Ameerikas üks püstirikas mees – Solomon R. Guggenheim. Perekonna viga, sest juba tema vanemad olid rikkad. Ja kus on, sinna pannakse manu. Solomon kaevandas kulda ja kogus kaasaegset kunsti. Ühel hetkel sai Solomon aru, et jagatud rikkus on veelgi suurem rikkus, ja rajas oma kunstikogu jaoks New Yorki muuseumi.
Samal sügisel ründas Saksamaa Poolat ja Nõukogude Liit Soomet. See oli alles algus. Õnneks läks kõik hästi, sõja lõpetas Ameerika tuumapomm ja tasapisi kasvas Guggenheim ülemaailmseks muuseumiketiks. Seda Solomon ise enam ei näinud, sest astus 3. novembril 1949 88-aastaselt teise jalaga hauda. Tema kunstikogu haldamisega hakkas edasi tegelema Guggenheimi Fond.
Jaanuaris 2011 asusid Helsingi linnavalitsus, Helsingi kunstimuuseum ja Guggenheimi Fond üheskoos uurima ja arvutama, kas tasuks rajada Helsingisse veel üks, kuues Guggenheimi filiaal. Uuring maksis miljon eurot. Veebruaris 2012 anti üheskoos 200 leheküljel teada, et põhimõtteliselt tasub küll kultuurse kuvandiga Helsingisse Guggenheimi filiaali rajada. Vaja on leida lihtsalt nii 30–40 miljonit arhitektuurikonkursiks ja projekteerimiseks, 100 miljonit eurot muuseumihoone ehitamiseks ja 30 miljonit Guggenheimi nime kasutustasuks. Guggenheimi Fond ei finantseeri midagi, selleks on igal maal omad maksumaksjad ja metseenimaine näljas kapitalistid. Kui muuseumis käib aastas keskmiselt 500 000 inimest, siis tulevad otsad kokku küll. Kokku kestaks Helsingi Guggenheimi projekt kakskümmend aastat.
„Aasta arhitektuurivõistluseks, kaks bürokraatiaks, neli ehitamiseks, ülejäänu näitusteks,” selgitab Helsingi kunstimuuseumi direktor ja projekti Soome-poolne hing Janne Gallen-Kallela-Sirén rajamise ajakava. Pikk projekt. Mis siis, kui raha ühtäkki poliitilise otsusega tagant ära võetakse? Gallen-Kallela-Sirén ei usu seda eriti: Soome poliitika on olnud kultuurisõbralik ja Helsingi linnavalitsus teab, et kultuurilinna maine on see, mis neid Läänemere regioonis eriliseks ja tugevaks teeb. Pealegi saab siin tema sõnul kaasata ka erakapitali, kellele nimekasutustasu maksmine oleks mainekujundusprojekt.
Võrgustikud töötavad
Aprilli alguse seisuga on linna ja kunstimuuseumi juhid seisukohal, et rahvusvahelise muuseumiketi tulek mõjuks Helsingile ainult hästi. Maksumaksjad on skeptilised, sest sedasorti niigi kallid asjad kipuvad ikka lubatust kallimaks minema. Isemõtlevad kaasamõtlejad kahtlevad, kas Guggenheim pole mitte järjekordne kultuuriimperialismi Trooja hobune.
„Kui Guggenheimi muuseumi Bilbao filiaal Hispaanias osutus edukaks, hakkasid mitmed muuseumid üle maailma mõtlema, kuidas toimida võrgustikena. Paljudel muuseumidel on kogudes kõvasti rohkem kunsti, kui nad üldse kunagi näitustele välja pandud saavad. Ja hoidlates maalid ju rahvast ei teeni. Kõigepealt asutas Tate’i muuseum ühe filiaali Liverpooli, Louvre asutab praegu filiaali Abu Dhabisse, Pompidou keskus avas kõrvalmuuseumi Metzis ja meiegi teeme Tretjakovi galeriiga koostööd,” selgitab Gallen-Kallela-Sirén ja jõuab asja tuumani: „Võrgustikud on tänapäeva muuseumimaailma kandev märksõna. Koostöö on üleilmastuvas maailmas tavaline.”
Märtsi lõpuni Kadrioru kunstimuuseumis avatud olnud ja nende kaaskorraldatud „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge” oli samuti rahvusvaheline koostööprojekt. Kolm muuseumi ja erakoguja panid välja neli sarnast tööd samal teemal. Maikuus avatakse sama näitus Kopenhaagenis. Guggenheimi muuseum töötab põhimõtteliselt samamoodi, kuid peaasjalikult oma kogudega ja peale võrgustiku on kaastegev ka kaubamärk.
Ja kuigi see kaubamärk on ülemaailmne ning tuleb Ameerikast, pole ta Gallen-Kallela-Siréni hinnangul sama mis McDonald’s, Starbucks või 7-11. Täiuslikus maailmas peab igal tänavanurgal olema oma, kuid täpselt seesama kotletikukli-, kohvi- või pirukabaar. „Guggenheimi muuseum on eksklusiivne,” selgitab Gallen-Kallela-Sirén ja täpsustab, et Helsingi Guggenheim oleks Põhja-Euroopas ainus omataoline. Või isegi Põhja- ja Kesk-Euroopas, sest Berliini Guggenheim paneb tänavu detsembris uksed igaveseks ajaks kinni. Leping saab läbi ja seda ei pikendata. Maailmalõpu ennustustega pole sel pistmist.
Kumu direktriss Anu Liivak ütleb, et linnade arv, kellega 1990. aastate algusest tänaseni on Guggenheimi tütarmuuseumide rajamiseks läbirääkimisi peetud ja projekte kuni majade projekteerimiseni arendatud, küünib kümnetesse, ja täpsustab: „Enamus neist on nurjunud Guggenheimi ebarealistlike majanduslike tingimuste ja diktaatorlike hoiakute tulemusena.”
Soome muusikat ei telli
Põhimõtteliselt käib Guggenheimi muuseumide rajamine nii, nagu ülalpool Helsingi näitel kirjeldatud. Kahepoolse huvi tekkides makstakse käsiraha ja tehakse kõigepealt põhjalikud tausta- ja tasuvusuuringud. Kui tasub, sõlmitakse leping. Seejärel lüüakse käed kokku ja kopp maasse. Hoone ehitab kohalik partner oma kuludega. Muuseum kolib sisse ja kohalik partner hakkab maksma iga-aastast nimekasutustasu. Näituste eest hoolitseb Guggenheimi võrgustik. Kui leping läbi, võib seda pikendada, kuigi ei pea. Ja alati ei pikendatagi. Järgmine Guggenheim võib tulla kuhu tahes.
Kuraator Anders Härm leiab, et Guggenheimi näol on tegemist totaalselt internaliseeritud imperialismiga: „Selles mõttes, et need olid ju soomlased või õigemini poliitikud ja ametnikud, kes selle ideega lagedale tulid ja maksid juba oma idee käsirahaks miljon eurot, et Guggenheim teeks „taustauuringuid” selleks, et üldse kaaluda, kas muuseumi rajamine Helsingisse on üldse mõttekas. See miljon eurot ei kohusta neid veel mitte millekski.”
Gallen-Kallela-Sirén seevastu usub taustauuringute valguses, et kui linnavalitsus otsustab Guggenheimi muuseumi jaoks ehitusraha eraldada, siis ta ka Helsingisse kerkib.
Näite, kus Guggenheim on piirkonnale elu sisse puhunud, leiame Hispaaniast. 1997 avatud Guggenheim Bilbao, mida hakati kavandama 1991. aastal, on edulugu. Arhitekt Frank Gehry projekteeritud imposantne hoone koos Guggenheimi kureeritava näituseprogrammiga tõi vaese ja igava Baskimaa tööstuslinna rahvusvahelisele turismikaardile ja aitas seal luua märkimisväärsel hulgal uusi töökohti. Seda ütlevad nii Gallen-Kallela-Sirén kui ka Anu Liivak. Liivak aga täpsustab: „Samal aastal avatud Guggenheim Berliinis Deutsche Banki hoones pole aga kunagi kohalikus kultuurielus teab mis olulist kohta omanud.”
Ka Bilbao muuseumi kohta leiab vastakat tagasisidet. Barcelona MACBA muuseumi peakuraator Carles Guerra: „Selle kunsti ülesanne ei ole anda inimestele elamusi, vaid edendada majandust.”
Kui tugineda avalikule arutelule Soome meedias, siis pahandab sealset kunstiavalikkust ennekõike mõte, et raha, mille võiks muul moel kohaliku kunstielu elavdamiseks kulutada, valatakse betooni, et Guggenheimi muuseum – millel pole kohaliku kunstieluga vähimatki pistmist – saaks paarkümmend aastat Helsingis olla. Kusjuures osa aega kulub ka muuseumihoone rajamiseks.
„Kriitiline kultuuriavalikkus kardab seda, et nad ehitavad oma raha eest maja, kuhu hakatakse suures osas üksnes importima valmispakette, teistesse muuseumidesse tehtud projekte, mida on kerge ringi sõidutada,” vahendab Härm kokkuvõtlikult põhjanaabritest kolleegide hirme ja meenutab meie 1990-ndaid: „Ainsad välisprojektid, mida näidati olid, üksikute eranditega Briti Nõukogu ja Goethe Instituudi pakettnäitused – korralikud, suht head näitused, aga neis puudus igasugune teravus ja suhe kohaliku kontekstiga. Ja erinevalt sakslaste ja inglaste näitustest peavad nemad hakkama neid ka kinni maksma. Mitte et soomlased ei tahaks rahvusvahelist kunstielu, aga nad tahavad seda ise organiseerida.”
Gallen-Kallela-Sirén seevastu näeb just võimalust Soome kunstile ja kunstnikele: „Meil on oskusteavet, me panustame 15 aastat mainekasse rahvusvahelisse võrgustikku ja kui Guggenheim lahkub, siis jääb meile muuseumihoone, mida tänu sellele võrgustikule üle maailma teatakse.”
Tõmbab tähelepanu
Ta selgitab, et Soomes on aastas paarkümmend suurt, sealhulgas rahvusvahelist kunstinäitust, ja arvel umbes 3000–4000 elukutselist kunstnikku. Koos ülejäänud tegijatega küünib kunstnike arv 20 000-ni. Selge see, et kõik ei mahu turule, kunstiga teenib neist elatist kolm protsenti: „Kui ainult viisteist neist saavad näitusevõimaluse, siis pole ülejäänud muidugi rahul. Ma sain ainuüksi mullu kakssada näitusetaotlust. Muidugi olen ka „rahvavaenlane”, siin pole küsimus Guggenheimis.”
Guggenheim tooks tema ettekujutuses pigem rahvusvahelist kunstipublikut, toimiks katalüsaatorina, tõmbaks Soomele, kunstile ja teistele kunstimuuseumidelegi – ja miks mitte kogu Helsingi–Tallinna–Peterburi kolmnurgale – tähelepanu. Gallen-Kallela-Siréni sõnutsi näevad Guggenheimi mängureeglid ka ette, et kolmandik on kohapealt – arvestatav aken seegi.
Liivak näeb asja teise nurga alt: „Guggenheimi koostööprojektide eesmärk on Guggenheimi kogude ja muuseumi know-how kasumlik eksport. Lootus, et see avardab Soome kunstike šansse rahvusvahelisel areenil läbi lüüa on võrgustiku senise toimimise põhjal otsustades nullilähedane.” Ka suhtub ta skeptiliselt turismialasesse lisaväärtusse: tullakse ju siia vaatama ikkagi autentset Helsingit, Tallinna ja Peterburi. „Kes need hakkaks Guggenheimi pärast Helsingisse massiliselt tulema? Ameerika kruiisituristid? Miks peaksid nad külastama Guggenheimi Helsingis, kui võivad teha seda New Yorgis või Venezias?”
Või nagu on öelnud endine Kiasma direktor Tuula Karjalainen: „Seda laadi näituste tegemine sõltub ainuüksi rahast. Suurepäraseid moodsa kunsti ajaloo ja kaasaegse rahvusvahelise kunsti tipptegijate näitusi võiksid tunduvalt vähema rahaga, kui seda on planeeritud Guggenheimile, teha teised muuseumid.”
„Teate, ma olen kunstnike suguvõsast ja tean, mis on kunstnike elu,” ütleb Gallen-Kallela-Sirén jutu lõpuks. „Ma olen 21 aastat välismaal muuseumides töötanud. Ja ma tahan teha midagi Soome kunstnike heaks. Kui ma tahaksin töötada Guggenheimi heaks, ei peaks ma seda siin tegema.” Selge, miks ta mõtleb, nagu mõtleb.
Helsingin Sanomat aga vahendab, et küsitles 82 linnavolinikku 85-st: 36 ei teadnud veel, kuidas hääletavad, 32 oli muuseumi vastu, 14 poolt. Otsuse läbiminekuks on vaja vähemalt 43 poolthäält. Praeguse seisuga püüab linnapea Jussi Pajunen paari nädala jooksul valmis teha esitluse, mis peaks volikogu Guggenheimi vajalikkuses veenma. Siis läheb otsustamiseks. Neuvottelu, neuvottelu, neuvottelu… ja sitten päätös!
Guggenheimid üle maailma
- Solomon R. Guggenheim Museum, USA-s New Yorgis
- Peggy Guggenheim Collection, Itaalias Venezias
- Guggenheim Museum Bilbao, Hispaanias Bilbaos
-Guggenheim Hermitage Museum, USA-s Las Vegases
- Deutsche Guggenheim, Saksamaal Berliinis (suletakse aasta lõpus)
- Oldenburg-Guggenheim Gallery of Art, Inglismaal Middlesbrough’s
Rajamisel on Guggenheimi muuseum Araabia Ühendemiraatidesse Abu Dhabisse.
- 2008-nda paiku kavatseti rajada Guggenheimi Ermitaaž Leetu Vilniusse. Projekt jäi katki, nagu ka Guggenheim Guadalajara rajamine Mehhikosse
2009-ndal. Põhjuseks mõlemal puhul raha. Leedulased kippusid „rehepappi tegema”, Guadalajara läinuks liiga kalliks.
- Kokku maksaks Helsingisse Guggenheimi muuseumi ehitamine praeguse plaani järgi 140 miljonit eurot. Ärme praegu nimekasutustasu arvestame. Võrdluseks: Kumu hinnaks plaaniti 42 miljonit eurot, kujunes aga 47,4 miljonit. Eesti Rahva Muuseum läheks plaani järgi maksma 82 miljonit eurot, Eesti muusika- ja teatriakadeemia saalid maksaksid 14,5 miljonit eurot, EKA hoone läinuks maksma umbes 32 miljonit ja rahvusringhäälingu uus hoone maksaks 55–70 miljonit eurot.
