TÄISMAHUS: Jaak Jõerüüdile, kirjanikule ja masinistile

 (96)
TÄISMAHUS: Jaak Jõerüüdile, kirjanikule ja masinistile
Lumetuisk

Väide, et raha on vahend, mitte eesmärk, mõjub meie murdumise äärel elavaid inimesi täis riigis eluvõõralt ning sisendab hirmu ja süütunnet.

Eelmise aasta viimasel päeval ilmus ajalehes Postimees Sigrid Kõivu intervjuu kirjaniku ja diplomaadi, Eesti Vabariigi Rootsi-suursaadiku Jaak Jõerüüdiga. Võib-olla peaks jätma aastavahetusel aetud jutud sinna, kus nad on, laskma sõnameistritel kõnelda, mida nad kamina ees mõtlevad, ja kui miski tundub ka liiga elukauge, siis jätta see sinna kõrgustesse hõljuma.
Seda enam, et jutus oli teraseid mõtteid ja ilusaid ideid. (Millisesse konteksti need olid seatud, on juba omaette teema.) Aga kõiges selles oli miski, mis ei anna rahu, ja olgu igaühe enda otsustada, kas selle jagamine väärib rahu rikkumist.

Kirjutise pealkiri „Jaak Jõerüüt: me mõtleme liiga palju rahast” ja mõned tekstist välja rebitud laused – nt et Eestis räägitakse liiga palju rahast ja et raha on vahend, mitte eesmärk – võiksid tekitada küsimuse: kas literaat, kes kuulub Reformierakonda, vastandub avalikult selle poliitilise jõu algsetele põhimõtetele, mille kohaselt majanduslik edu on kõrgeim väärtus? Tunnistan üles, et see oleks olnud minu jaoks meeldiv üllatus. Seda suurem oli intervjuud otsast lõpuni lugedes mu pettumus.

Suunaga alla

Tõsi, vihjamisi mainiti, et raha liigset tähtsustamist on ka „ülemistel korrustel”, ent manitsev toon oli suunatud pigem „allpool” leviva rahulolematuse poole. On see rahulolematus tõesti nii põhjendamatu, nagu Jõerüüt väidab? Väidan vastu, et mitte. Üks kuuendik Eesti elanikkonnast elab allpool suhtelise vaesuse piiri. See on ikka pagana suur hulk inimesi siinsamas meie kõrval.
Jõerüüt räägib, kuidas tema vanematel kulus pärast sõda ühe kuu sissetulek kahe nädalaga, ja lisab: „Ma kardan, et paljudel Eesti inimestel, kellel praegu on enda arvates raske, pole aimugi, mida tähendab tegelikult see, kui üldse raha pole.” Selle peale tekkis minul esmase reaktsioonina küsimus, kas kirjanik ise teab, kui palju on praeguses Eestis inimesi, kes on sisuliselt samas olukorras kui tema vanemad aastakümneid tagasi. Mina ei tea. Aga ma tean: nad on olemas.
Jõudsin nüüd jutuga punkti, kus vastandlike seisukohtade argumenteeritud dialoog tavaliselt ei toimi. Kui minu siin esitatud mõtteid väljendaks keegi, kes kõneleb enda kogemusest, oleks valitsusparteid iseloomustav seisukoht teada: kes ei ole edukas, on selles ise süüdi. Vastasel korral on piinlikkustunnet veelgi lihtsam tekitada, pannes suu kinni küsimusega: kes oled sina, et sa seda räägid, mida sa sellest tead? Nii või teisiti peaks n-ö minu poolel olema piinlik. Nii või teisiti tuleks sellest aga just rääkida, leian ma. On hea, kui keegi kõneleb oma kogemusest, aga reaalselt on arvamusliidriteks ikka need, kes eluga vähemalt keskmisel tasemel hakkama saavad. Ja kui inimese elu on võtnud tõsiselt halva pöörde, siis on see tema isiklik probleem, millest on niikuinii piinlik rääkida.
Eelmisel aastal ilmus Tallinna ülikooli kirjastuselt Aet Annisti uurimistööl põhinev raamat „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas”. Mõned aastad tagasi Põlvamaal korraldatud uuring kinnitab maailma sotsioloogide varemgi täheldatud käitumismustreid asulas, kus valitseb tööpuudus.

Sisimas murdub miski

Loe veel

Selgub, et töötus ja sellega kaasnev vaesus muudab märgatavalt sellesse ringi sattunute enesepilti ja inimsuhteid. Tõmbutakse enesesse, muututakse passiivseks. Kuigi aega on rohkem, loobutakse ka muudest tegevustest ja tuntakse oma seisundi üle häbi, nagu oleks tegemist mitte sotsiaalsete olude, vaid isikliku süüga. Miski sisimas on murdunud.
Aga suurem osa Eesti elanikkonnast, kuidas on lood nendega? On nad terved? Siinkohal ei toetu ma ühelegi uuringule, kui avaldan arvamust, et nad ei ole murdunud, vaid murdumise äärel. Käiakse tööl, sest päevade arvu, mil haige töötasu osaliselt hüvitatakse, on vähendatud. (Sotsiaalministri küüniline selgitus: see on selleks, et panustataks rohkem oma tervisesse. Mille arvel või kuidas seda pingelistes tingimustes teha, pole lihtsale inimesele näha antud.) Elatakse pinges, sest uue töölepinguseaduse kohaselt on senisest lihtsam töötajat vallandada, lühema etteteatamisega ja väiksema kompensatsiooniga. Naeruväärselt väikestest summadest, mida kujutavad endast lapsetoetus, töötu abiraha ja puudega inimese hooldamise toetus, ei ole mõtet rääkidagi. Muide, vaesuse piir ei jookse töötajate ja töötute vahelt, allpool vaesuse piiri elab ka neid, kes teevad regulaarset palgatööd.
Luban kõigile teada-tuntud faktide loetelu vahele pildi eelmise aasta talvest. Vaatasin köögi aknast välja ja nägin kiilasjääl komberdavaid inimesi. Kes bussi peale, kes poest koju. Et mitte kukkuda ja luid murda, tegid möödakäijad kramplikke liigutusi (nagu ma isegi noil päevil tööle minnes või töölt tulles). Kui kõndida nii pikemat aega, siis tunned, et kehaliikmed jäävad pidevast sundasendi hoidmisest kangeks. See ei ole loomulik. See ei tohiks lõpmatuseni nii kesta. Ma ei tea, kas sama kordub ka sellel talvel, aga ülekantud mõttes kestab selline olukord siiani. Suurem osa eestimaalasi on pinge all, murdumise äärel.
Murdumine võib välja lüüa väga erinevalt, see võib tabada nii psüühilist kui ka füüsilist tervist, rääkimata lihtsalt pidetuse tundest. Mina ei tunne kedagi, kes oleks viimastel aastatel võtnud laenu selleks, et osta endale mingit mõttetut kodumasinat. Pigem selleks, et perel oleks kusagil elada, nagu tean ka omast käest. Siin ei ole olnud väga palju valikuid. Juba mainitud muudatused töölepinguseaduses on aga kord mitmekümneaastast laenu võtnud töötaja jaoks nagu Edgar Allan Poe novelli „Kaev ja pendel” kokkutõmbuvad kongiseinad, mis lükkavad vangi põrandas avanevate hukutavate kaevude poole.

Hirmutusretoorika täiendus

Jaak Jõerüüdi sõnad, et inimestel pole aimugi, mida tähendab see, kui üldse raha pole, on ülekohtused nende suhtes, kes seda omast kogemusest teavad, ja kohatud nende suhtes, kes elavad päevast päeva oma tavalise inimese elu, käivad tööl ja on, nagu oskavad, aga kellel ei ole sellest hoolimata kindlustunnet. Ma ei taha väita, et Jaak Jõerüüt vastutab kogu selle inimkauge poliitika eest, mida on ajanud Reformierakond. Aga ma näen, kuidas tema sõnad „Selle peale, kui halvasti veel võiks olla, enam ei mõelda” täiendavad õõvastaval moel retoorikat, mille järgi on üksikisik ise süüdi, kui ta jääb elus hammasrataste vahele. Oludes, mis niigi toodavad põhjendamata süütunnet ja põhjendatud hirmu lähituleviku ees, ei oleks nende sisendamist enam rohkem vaja. Teeb kurvaks, kui need, kellel on arukust, erudeeritust ja oskust sõnadega ümber käia, on valinud inimese asemel hakklihamasina poole.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare