Kui lennuväemehaanik Joey pärast sõja lõppu Euroopas demobiliseeriti, sõitis ta tagasi koju Arizonasse või kuhugi sinna kanti. Kodus hakkas sõda ja elu näinud noormehel igav. Isa vana traktori parandamine ei pakkunud rügemendi parimale mootoritehnikule pinget. No mis elu see on? Ilmselt oleks Joeyst saanud tüüpiline endisest kangelasest vinduv veteran, kui…

Nojah, Vaiksel ookeanil lennukikandjal Yorktown teeninud saatusekaaslasest naabripoiss Johnny praalis ühel õhtul verandal lepikuliisu kõrvale, et tema onu vanast Ford A-st saab lihtsa vaevaga sellise sportmasina, et anna olla. Või anna otsad, kui vastu seina kihutad. „Seina mahasõitmiseks teevad nad 1982. aastal Ford Sierra. Niikaua peame ikka teel püsima,” ähkis Johnny kange klõmaka peale. „Teeme ära,” välkus Joey napsuhägustes väsinud veteranisilmades säde, milletaolist polnud seal nähtud 8. maist 1945.

Ega seal midagi keerulist polnud. Sarnaselt sõjalennukiga jäeti Fordi külge ainult hädavajalik. Et tuul ei takistaks, tuli poritiivalahmakad küljest kruvida. Samal põhjusel tuli autot ka veidi madalamaks ehitada. Mootori ülekuumenemise vältimiseks läks kõige kaduva teed kapotikaas.

Probleemid tekkisid, kui läks mootori ümberehitamiseks – kohtusid kaks koolkonda. „Meil Yorktownil käis see nii…” alustas Johnny ja Joey tahtis küsida, kas nad seal Vaiksel ookeanil tõesti sõdisid japside Mitsubishide vastu odadega nagu kõigi nende pisisaarte pärismaalased. „Et fritsude parimast Focke-Wulfist paigal lendav kilomeetripost saaks…” proovis Joey mootorist päästa, mis päästa annab.

Seda, et nad vana Fordi ümber ehitades parajasti kustomikultuuri vundamenti rajasid, Joey ja Johnny veel ei teadnud. Sest vaadake – sellel Johnny onul oli poeg Jimmy. Selline varateismeline. Ja kui paps mõned aastad hiljem oma viimase otsa sõjaeelse Chevrolet’ asemele uue Cadillaci ostis, ei jäänud Chevy väga kauaks aia äärde roostetama.

Kümme aastat hoovõttu eesti moodi

„Kokkuleppeliselt võis see jah niimoodi olla,” naeravad Alar ja Erkki. Nad pole endised lennuväemehaanikud. Nad on lihtsalt rock’n’roll’i fännid. See on elustiil. Kõigepealt leidis kumbki, et 1950-ndate rokkmuusika kõlab õige ägedalt. Seejärel hakkas pakkuma igapäevast enesega rahuolu ainult justkui vanast filmist välja astunud peegelpilt. Järgmiseks tuli osta auto, millel esiistmeks diivan. Hunnik Ameerika vanarauda, millest vaimusilma ja käte koostöös uuesti auto saab, on selle elustiili järgmine – ja võimalik, et kõrgeim – aste.

„Aga ära kirjuta, et me Eestis mingid kõvad tegijad oleme,” palub Alar ja Erkki täpsustab, et kuigi stiilijärgijaid Eestis jagub, pole kustomi ehitamine kaugeltki igamehehobi. See tähendab, et tegijate üleslugemiseks piisab praegu ühe käe sõrmedest. Aga pole välistatud, et kusagil on veel keegi… Kusjuures igaüks, kes garaažis vanast kerest uut autot keevitab, ei ehita veel kustomit. Alar piiritleb kustomi mõiste üsna täpselt – 1930–1960-ndate „ameeriklasest” ümber ehitatud sõiduk.

Pidevalt Ameerika autodega tegelev Erkki teab lisada, et selles kirjus karjas, kes eelistab ringiliikumiseks riisiraketile neljarattalist lennukikandjat, on igasuguseid huvilisi: „Aga selliseid ajastu- ja kustomifänne eriti pole. Vana auto on juba nii kolmkümmend aastat vana masin.”

Alar meenutab, et kui ta kümmekond aastat tagasi keskkoolikutina värgist vaikselt vaimustuma hakkas, polnud Eestis kustomikultuuri ollagi. Oli Hüüru kandi mees Mati Leivategija, kes ehitas ümber kõik kättejuhtunud neljarattalised. Pani kokku Zaporožetsi ja Volkswageni, keevitas Moskvitšist limusiini. Leivategijast kirjutati omal ajal regulaarselt. Kuid kustomikultuuri vaatepunktist on Leivategija metskapten, kelle loomingu juures annavad tooni julgelt lennukad ideed, mitte peen ja stiilitruu teostus. „Aga ta sai oma autodele ARK-ist paberid ja nendega sai päriselt sõita,” tunnustab Alar. Kustomid ja nende registreerimine on omaette teema.

„Siis olid veel olemas vanasõidukite restaureerijad,” meenutab Alar edasi. Õigupoolest tegutseb juba Nõukogude ajal asutatud vanasõidukiklubi Unic tänini. Aga räägi sa vanasõidukimeistrile, et keevitaks kere veidi voolujoonelisemaks, paneks hoopis teistsugused tuled, laseks katuse madalamaks, viskaks poritiivad küljest ja pigistaks mootorisse veel mõned hobused hoogu lisama… Rääkida võib, tagajärgede eest vastutab rääkija.

„Ning muidugi Chopper!” elavneb Alar. Muusik, tätoveerija ja muidu multitalent Jarmo Nuutre alias Chopper oli üks esimesi, kel käed ajakirjadest värvilisi pilte vaadates sügelema hakkasid. Nüüd on ta oma kustom-Volvo maha müünud ja keskendunud ansambliga Talbot tuuritamisele.

Auto nagu koomiksist välja sõitnud

Jimmy ehitas isa vana Chevy ümber Johnny ja Joey ühise Fordi eeskujul. Lasi kere ja katuse madalamale, keevitas poritiivad veelgi voolujoonelisemaks – sest ilma nendeta polnud sõiduk pooltki nii äge –, vahetas mootori äkilisema vastu, asendas tagatuled Pontiaci omadega, värvis auto mattmustaks ning kutsus onupoja ja naabrikuti vaatama.

„Nojah,” sügas Joey kukalt. Johnny käis tiiru ümber sõiduki, toksas jalaga poritiiba, põrnitses ülestõstetud kapoti all uinuvat mootorit ja küsis: „Millisest koomiksist sa selle välimuse maha vehkisid?” Jimmy polnud poisike, et selle küsimuse peale nuttes garaažist välja tormata. Aga ta ei saanud aru, kas Johnny tegi nalja või tunnustas. Onupojast oli üldse võimatu aru saada. Isa ütles, et see on sõja süü.
„Gangsterite käru!” patsutas Joey tunnustavalt mattmusta masinat ja küsis: „Millal siis Chevy ja Fordi joonele paneme? Vana lennuväli peaks kiirendusrajaks piisavalt sile olema.” Johnny oli vahepeal bensiinivaadi otsa suitsu tegema istunud: „Järgmisel nädalal teeme ära!” Õnneks oli bensiinivaat tühi. Muidu poleks keegi neist omal jalal või üldse ühes tükis isegi teele jäävale vanale kalmistule jõudnud.

Kultuur, mitte niisama plekiväänamine

Stopp! Mis vahe on hot rod’il ja kustomil? Miks üldse on vaja osta hunnik vanarauda ja endale tänapäevases mõistes autosarnane nelja rattaga mõnikord sõitev objekt kokku keevitada?
„Hot rod’i iseloomustab ülim lihtsus. Tõenäoliselt on see kõige lihtsam neljarattaline sõiduk, mis mingisugust esteetikat omab. Ta on võrreldav bagi ja kardiga. Aga ta on ilusam, rohkem auto moodi,” selgitab Alar. „Kustom enam nii lihtne ei ole, selle välimusega nähakse palju vaeva. Ja tavaliselt otsitakse kustomi aluseks ka tervem toorik.
Kui rod’i juures tegeldakse rohkem auto ülesehitamisega vanuse tõttu ja väiksema toodanguarvu tõttu raskesti leitavatest osadest, siis kustom on rohkem välimuse modimise ja ägedaks tegemisekala.”
Kustomikultuuriga käib kaasas üks paradoks. Selle algusaegade insenerimõtte vabadustest on kujunenud dogmatugevused mängureeglid. Kustomikultuur rõhub algupärale kahekordselt – kustom peab jääma ajastu esteetika piiridesse ja selle ehitamisel tuleb järgida subkultuuris väljakujunenud arusaamu. „Kui ma paneksin masinale BMW mootori peale…” arutleb Erkki ja raputab pead.

„Samas,” jätkab Alar, „on see ikkagi kunsti tegemine. Vaatad pilte, mõtled, millist autot tahad, joonistad võib-olla paar eskiisi või lõikad ja kleebid Photoshopis katuseid-tulesid-poritiibu ringi, saad mingisuguse ettekujutuse ja hakkad tegema. Ja neid võimalusi, kuidas auto välimust lõpuks viimistleda, on ju ka lõpmatult.” Erkki täiendab omast kogemusest, et ühe auto kohta pole kuusteist eri mõtet sugugi palju.

Erinevalt naistest ei saa kustomeid kokkuleppelistesse ideaalmõõtudesse à la 90–60–90 suruda. Kustomi ilu on vaataja silmis. „Oled piisavalt palju pilte vaadanud, tekivad mingid arusaamad, mis on ja mis pole ilus,” selgitavad Erkki ja Alar.
Kusjuures Nõukogude autodest ilusaid kustomeid ei tohiks saada. Mis siis, et Gaz-21 ehk vana Volga on 1953. aasta Fordi pealt maha joonistatud. Või pole Volga veel õige mehe kätte sattunud? Sest näiteks Rootsis on kombeks kustomeid ehitada tollastest Volvodest ja nende välimusele pole kombeks etteheiteid teha. Sakslased kasutavad hot rod’ide toorikuna vanu põrnikaid. Volksrod, öeldakse sellise sõiduki kohta.

Ning päeva lõpuks on kustomikultuur ka vastandumisvõimalus. „Rod on vastandumine tänapäeva korporatsioonidele ja finantssüsteemidele, ka tarbimisühiskonnale, kuna ta on ise tehtud auto. Eriti kui mõelda, kui hävinenud need toorikud tavaliselt on, kui palju sinna tööd sisse läheb, et neid üles ehitada,” arvab Alar.

Eilsest tänaseni, tänasest homseni

„Vanaisa, kas sa ehitasid tõesti selle auto ise?” vaatab väike Jim koltunud pilti, millel ruudulises pluusis, nahktagis, üles keeratud säärtega kott-teksades ja üle pea kammitud juustega kutt nõjatub mustale madala katuse ja lennukate poritiibadega Chevyle.
„Ja ma olin sellel alal üks esimesi,” kiigutab Jimmy, tänapäeval tuntud pigem kui James või Senior, end rahulolevalt tugitoolis. „Aga kes need on?” küsib Jim edasi. Pildil on Ford A moodi auto ja kaks kutti. „Minu onupoeg Johnny ja naabrikutt Joey. Selle masina ehitasid nad kahepeale. Sõjast tulnud noored lennuväemehaanikud, kaua sa ikka traktorit putitad?”

„Aga miks sina ehitasid, sa ju polnud sõjas?” ei jäta Jim vanaisa rahule. „Mis meil siin ikka teha oli, suured poisid ees, väiksemad järel. Šerif pidi ka lõpuks silma kinni pigistama,” lööb Senior käega. „Mis neist autodest edasi sai?” ei jäta poiss taati rahule. „Minust jäid nad vana sara alla seisma, kui ma vahepeal kolmekümneks aastaks Californiasse kolisin,” meenutab Senior. „Sa mõtled seda sara, mida pole mingi nelikümmend aastat koristatud?” täpsustab Jim. „Sa võid seda koristama hakata,” pilgutab Jimmy lapselapsele silma.

Kustomikultuur eesti moodi

Eestile lähimad kustomiparadiisid asuvad Skandinaavias. „Nii, nagu see kultuur omal ajal sinna jõudis, nii on ta ka tiksuma jäänud,” selgitab Alar. Erkki pakub, et ilmselt ehitatakse Eestis päris palju kustomeid, kuid enamasti ilma suurema kärata ja rajatagustele tellijatele.
Ent külameestest, kellel on väiksem romupark lauda taga, ilmselt puudust pole. Ega ka neist, kes jahilkäiguks mõnda projektivillist kokku keevitavad. Või Peipsi-äärse insenerimõtte kõrglend „karakatitsa”? Aga need maapoisid, kes enne juhilubade ikka jõudmist neli-viis paarikümneaastast sõiduautot läbi kulutavad? Või need Kohtla-Nõmme poisid, kelle Zaporožetsite klubist Mati Talvik kunagi ühe suvesaatelõigu tegi? Eks olnud ka hot rod’id ja kustomid algul maapoiste hobi? Meelevaldseid seoseid asjade vahel nende olemuse tasandil leiaks ilmselt veel.

Aga on sel mõtet? Sest algupärane kustomikultuur astub alles esimesi samme. Suvel Haapsalu American Beauty Car Show’l ja Valga Cruise’il, talvel garaažides.