TÄISMAHUS: Mehed, kes tõmbavad enda poole siirusega
Paar nädalat tagasi, Silvergate’i skandaali haripunkti ajal, toimus üks tähtis kohtureformi arutelu, kus viibis ka justiitsminister Kristen Michal. Enne päevakorrapunktide juurde asumist teatas üks kohtumisel olnud inimestest, et algatuseks kannab ta ette ühe loo. Ning lauliski: „Silver, kus on sinu vasak silm, Silver, kus on sinu röövlisalk?” Pärast NO99 aktsiooni „Reformierakonna juhatuse koosolek” ütles ka üks tuntud ja armastatud Eesti laulja: lõpus oleksid pidanud laval Silveri lauluga üles astuma Jaan ja Marko.
Aga ligi kaks aastat pidi Eesti Jaani ja Markota hakkama saama. Jahiga Nordea merel seilanud ja maailmale tiiru peale teinud Tätte ja Matvere silduvad Pirital homme ja eks siis saab ka selgemaks, mis siis ikkagi oli meeste reisi eesmärk. Sest ütlesid nemad ja ülejäänud Nordea meeskonna liikmed ju ka ise ilmareis.ee veebilehel: „Meie reisi eesmärki oleks ehk lihtsam sõnastada pärast reisi lõppu. Siis oleks selge, mis meid kõige enam mõjutas ja mis meid muutis.”
Neid inimesi, kelle hinge Jaan ja Marko ise on puudutanud, on Eestis palju. Fakt on, et külmaks ei jäta nad kedagi ja enamikule nad meeldivad. Olgu siinkohal ka ära öeldud, et artikli autorina kuulun sellesse seltskonda, kellele nad enam kui väga meeldivad.
Marko ja Jaani vahel on uskumatult hea sünergia. Marko on veidi jutukam ja elavam, aga iga kord, kui ta mõne loo lõpetab, siis ütleb Jaan oma vaiksel moel ühe lause lõppu ning see tabab alati kümnesse.
„Tättega on selline tunne, et ta oleks nagu tükk aega metsas elanud ja puuga pähe saanud,” kritiseerib üks naine. Kuid ta lisab, et tunneb Tättet vaid lavalt.
Teine, mõlemat lähemalt tundev inimene vaidleb vastu: mulle just meeldib, et nad pole mingisugused leelotajad, et oijah, ma olen nii vaimne ja unustan lausa hingamise ära.
„Kui, siis pigem ehk ollakse Tätte vastu. Tema laulude sõnadest otsitakse tohutut tõde, sõnumit. Kuid seda ju pole seal. Ta laulab ja on sellega justkui loonud mingisuguse oma sekti. Sektid tekitavad aga trotsi. Marko on selline mõnus lorilaulik,” analüüsib kolmas.
„No kuulge, kui need laulusõnad ära võtta, siis ilmselt polekski Jaani sellisel kujul olemas,” leiab neljas.
Sai ehk liiga palju
Niisiis, arvamusi on igasuguseid. Palju on spekuleeritud, et Jaanil ja Markol on mitu nägu – üks on laval publikule tehtav omamehe nägu, teine hilisem lavatagune ülbe nägu. Tegelikult see pole nii, nad ongi kogu aeg ühesugused, väidab Jaani ja Markot aastaid tundnud inimene. Loomulikult on ka neil halvemaid päevi – nagu meil kõigil. „Aga neil pole sellist kompleksi: vaadake, kes olen mina ja kes olete teie. Nad on väga lugupidavad ükskõik kelle suhtes.”
Enne ühist suurt populaarsust polnud kellelgi nende vastu midagi. Just tuntuse tõus tõi kaasa kas lausarmastamise või ka lausvihkamise. Teisalt – kas neid vihkajaid ikka nii palju on? Internetikommenteerijad on ju ikka ühed ja samad inimesed. Eestis valitseb muidugi suuresti ka suhtumine armastada rohkem külmetavat kunstnikku. USA-s on pisut teistsugused arusaamad – seal ei panda pahaks edukat ja hästi teenivat artisti. Vastupidi.
Võimalik, et ühel hetkel – enne merereisile minekut – sai Tättet ja Matveret liialt palju. Teisalt räägivad enne lahkumist antud puupüsti täis kontserdid teist juttu.
Kui Tättet ja Matveret koos ei armastata, siis eraldi ikka, kuna mõlemad on väga head omas nišis – Tätte on suurepärane näitekirjanik, tema tükkides tahetakse mängida ja tema tükke armastatakse. Marko omakorda on suurepärane näitleja ja tegelikult ka laulja.
Elu jooksul on Marko laulmise oskus ainult paranenud, metsikult suure sammu astus ta aga filmi „Georg” päevil, kui ta nimiosalisena sai hääleseadet. Tulemus – kõik filmis kõlanud laulud laulis Marko ise. Ja kuidas ta veel laulis!
Jaan seevastu pole end kunagi lauljaks pidanud ja eks see ole ka tõsi, vähemalt Markoga võrreldes. Läbi käivad nad juba lavakunstikateedri päevist, mõlemad on XIV lennu lõpetajad, neid seob ka laulmine ja muidugi meri.
Jaani ja Markot lähedalt tundvad inimesed aga ütlevad, et tegemist on totaalselt erinevate inimestega. Just olemuselt erinevate inimestega. Mõlemad on väga sõbralikud, aga Marko on otsekohesema ütlemisega.
Jaan on metsik seikluste hull. Igal aastal kuulsid tema lähedased: nüüd ma siis lähen, kuuks või paariks. Tõsi, nüüd ligi kaks aastat kodust eemal olles ja maailmale tiiru peale tehes on ta küll öelnud, et ei teagi, kas ta tahab veel kuskile reisile mina. Ilmselt on see aga ajutine nähtus – mõne aja pärast viskab ta seljakoti selga ja läheb taas.
Marko on ebainimliku töövõimega. Aastaid tagasi tegi ta linnahallis ühe muusikali proove ja andis endast kõik. Neli tundi hiljem tuli talle auto järele ning viis kohta, kus nad koos Jaaniga kontserdi andsid. Samal õhtul astus ta veel üles ka oma kodubändi VLÜ-ga. Järgmisel päeval kõik kordus. See on väga suur katsumus ja iga artist sellega hakkama ei saaks. Jaan on teistsugune – tema pigem hoidub selliste olukordade tekitamisest.
Juulis juba tagasi lavale
Sellel aastal Jaan ja Marko koos ei esine. Kui just väga suurt imet ei juhtu. Aga oma lemmikuid on kõigil võimalik siiski näha. Kui sellel aastal 40 aasta lavajuubelit tähistavad Kukerpillid tuuri tarbeks kaasartiste otsisid, ei tekkinud neil mingit küsimust – loomulikult Matvere ja VLÜ! Nii näebki neid koos laval juuli lõpus algaval üle-eestilisel kontserdituuril.
Tätte austajad peaksid end aga augusti lõpus Saaremaale sättima. Keset Kaali järve ehitatakse pontoonlava ning spetsiaalse valgusmängu ja fontäänide taustal esitab Jaan oma lugusid. Ehk ka mõne uue, reisi peal valmis tehtu. Laiem avalikkus kuuleb uusi lugusid aasta lõpus – oktoobris hakkab Jaan koos Udupasunaga nimelt uut materjali salvestama.
Meeste kunagist tihedat kontserdigraafikut arvestades võiks arvata, et niisama nad ehk laulda ei tahagi, kuid nii see pole. Nii mõnigi Nordeaga kaasa seilanu on ilmselt mõnel öisel saarel lõkke ääres kala küpsetades ja veini rüübates kaasa elanud Jaanile ja Markole, kes kitarri välja võtavad ja meeleolu loomiseks vaikselt kaasa ümisevad.
Räägitakse ka lugu, kuidas Marko ja Jaan paar aastat tagasi ühise kontserdituuri ajal Saaremaal kämpingus ööbisid. Kella 2–3 ajal öösel andis Marko lõkke ääres istuvatele sõpradele spontaanse kontserdi Georg Otsa lauludest, mille peale ka teised kämpingulised lummatult lõkke äärde imbusid.
Laval on Jaan ja Marko muidugi ka näitlejad – nad suudavad oma lugusid iga kord uuesti tutvustada, justkui oleks tegemist esmaettekandega. See on näitleja oskus. Aga teisalt on nad laval siirad. Eelkõige Jaan. Võib-olla on just siirus see, mis nende juures kõige enam võlub, nende poole tõmbab. Sest kui meid ümbritseb lihtsuse ja siiruse defitsiit ning sa tunned ühel hetkel ära, et keegi tõesti ongi siiras, siis sa tahad seda veel ja veel. Janust tõmbab ikka kaevu poole.
