TÄISMAHUS: Turu miniatuurid
Minek
Väljavõte Facebooki
jutuaknast:
„Tead, kus ma olen?”
„Noh? ”
„Silvia Pornstari ärikasalongis!”
„Ahah, mis seal?”
„Naudin tasuta netti. Sõidan Helsingi kaudu Turusse, seda teist kultuuripealinna kaema.”
„Soliidne.”
„On jah. Ikka täielik äriklass, siin herrat veavad kastide kaupa helesinist longerot üle. Majandustegevus möllab.”
Aklimatiseerumine
Helsingi sadamas mahub ühte minutisse vähemalt sada sekundit. Linnade tempod lihtsalt on erinevad. Helsingi on nähvitsast Tallinna kõrval tuim kui templielevant.
Rong kihutab Turusse kiirusel 110–160 kilomeetrit tunnis. Vaguniakna tagant voolab vaikselt mööda Lõuna-Soome maastik graniitkaljude, talude ja põldudega. Vastas istuv mees ajab telefonitsi tasakesi omi asju. Tema telefon: Nokia. Helin: Nokia tune. Isegi kui ma oma telefoni – samuti Nokia – kõnekutsungiks kaerajaani valiksin, jääksin väikevennaks. Kõrgtehnoloogiline autarkia on juba midagi.
Statistika
Mina ja fotograaf Rene oleme kaks ühikut 729 000-st, Turu 2011 kultuurisündmuste külastajate arvust siin USA „Today Top Travel Destinationsi” populaarsuselt neljandas sihtkohas, kus astub aasta jooksul üles 15 000 esinejat, keda kõiki peaks idee järgi vaatama kaks miljonit külalist; koostatud on 155 kultuuriprojekti (välja valitud tuhandest ideest), neist 70% külastajale tasuta. Ja kõik see läks kokku maksma 50 miljonit eurot.
Ka „Vabaduse laulul” maadlejatega madistanud lõõtsamees Kimmo Pohjonen ja hevimuusikal „1827 Infernal Music” said sealt oma jao.
„Tulen Eestist / padumasu / ... / viiskend milli kultuurile / viiskend milli – mõtelge!” parafraseerin Juhan Liivi.
Idaeurooplased ja punane tuli
Jalutame Austria ajakirjaniku Andreasega mööda Turu tänavaid vana veduri- ja vaguniremonditehase poole. Praegu on selle veel ümberkohandamisjärgus kompleksi nimi Logomo. Kultuuripealinna sündmuste peamisest tõmbekeskusest lahutavad meid tühi tänav ja punane valgusfoor. Seisame.
„Tead, mul on sellistel puhkudel üks hea eneseõigustus: ma olen idaeurooplane,” astun sõiduteele.
„Ma olen keskeurooplane, aga mina ka sellest aru ei saa,” noogutab Andreas.
„Kas me riskime endi või autojuhtide eludega praegu?” küsin keset tühja tänavat meid põrnitsevalt punaselt fooritulemehikeselt. Ta ei vasta, vaid annab vahetuse üle rohelisele mehikesele üks lamp allpool.
„Soomlased küll niimoodi ei tee,” jõuab ta meid veel vilkudes noomida.
Logomo
Logomot nähes tahaks poest kotitäie head-paremat osta ja selle Kultuurikatlale kosutuseks viia. Logomo on see, mis Kultuurikatel olla võiks.
„Kompleksi esimesed hooned pandi püsti 19. sajandi lõpus, kui raudtee tähendas teaduslik-tehnilist progressi. Suured vedurid sümboliseerisid siis uute aegade tulekut. Suur saal on renoveerimisel, mõõtmetelt nagu jalgpalliväljak,” särab Turu välissuhtlusdirektor Mikko Lohikoski pressikonverentsil.
Näitusi viib meid vaatama sõstrapunase peaga gooti neiu Marja. Hariduselt klassikaline filoloog, ametilt Logomo giid.
Moodsad muuseumid on toredad. Interaktiivsed. Saab proovida 19. sajandi tuletõrjepumpa, saab joosta sinisel matil, et püüda ekraanil põlevast majast allahüppavaid inimesi, saab proovida tulesüütamist kas tulekiviga või Välek Vibulase stiilis. Suitsumeest must nii ei saa.
„Teate, mitu korda Turu on maha põlenud?” küsib Marja.
„Palju,” pakuvad julgemad välisajakirjanikud.
„Kolmkümmend!” teatab Marja. Iga põlvkond on oma suurtulekahju ära näinud. Olid ajad, kui mehed olid rauast, kuid linnad ja laevad puust.
Läheme vaatama ühe viimase tulekahju taaslavastust. Marja selgitab, et see miniatuurne Turu, mis nüüd meie silme all põlema pannakse, on ehitatud Tallinnas ja näitab täpselt ära, mis järjekorras majad maha põlesid.
Saal pimeneb, ekraanil jookseb animatsioon, mudeli majad löövad seest helendama ja ajavad suitsugi välja. Viie minutiga on linn maatasa põlenud.
„Ja see auto oli kuni viimase ajani Turu tuletõrje reservis,” peatume viiekümnendatest pärit Volvo ees.
„Kas see töötab?” pärib poolakas.
„Jah, sõitis ise siia ja pärast näitust sõidab ise depoosse tagasi ka.”
Sirkus Finlandia
Tsirkust ei kirjeldata, tsirkust vaadatakse. Hispaanlanna Graziella askeldab, pea alaspidi, lae all, kirgiisidest Ješimbekovi kunstratsutajad näitavad, mida kõike on võimalik kihutava hobuse seljas teha, rumeenia akrobaadid teevad kaelamurdvaid kõõlumis- ja hüppamistrikke, Vanegaste duo trikitab pöörleval surmarattal, nagu oleks see kõige lihtsam asi maailmas, soomlasest kloun Bonbon on lasteski lapsikum. Head Youtube’is kolamist!
Ning puändiks tulevad nad kõik lavale hokisärkidega.
„Tsirkus nagu tsirkus ikka,” kommenteerib fotograaf Rene vaheajal.
„Jah. Tsirkus on nagu ajakapsel. Tänapäeva plaanis nagu väike steam-punk-fantaasiamaailm,” teoretiseerin.
„Mis see steam-punk on?” küsivad lehelugejad.
„Steam-punk on ulmežanr, mis viib lugeja tagasi aurumasinate ajastusse, Suurbritannia kuninganna Victoria valitsusaega, kuid lisab sellele ulmekirjanduse elemente. Teaduslik-tehnilist progressi näidatakse seal nii, nagu seda oleks võinud ette kujutada Victoria ajastu inimesed. Lugege uuesti Jules Verne’i või George Herbert Wellsi raamatud läbi, kui muidu ära ei ühenda. Või kui juhtub kodus olema Leonard de Vriesi „Sajanditagused tehnikaimed” (Eesti Raamat, 1985), siis sirvige seda,” vastan lugejatele.
„Aga mis sel tsirkusega pistmist?” küsivad lugejad.
„Sest tsirkusel oli siis meelelahutusmaailmas suurem roll kui tänapäeval. Ja tsirkuses käies logid end sinna aega sisse,” proovin põhjendada.
Idamaa tarkusetera ajakirjanikele
Meie õhtusöögikoht Mami on paremuselt Soome viies restoran.
„Ma tean küll miks viies,” pilgutab vastasistuv korea-lanna Hee Sook mulle silma.
„Miks?”
„Teenindus jätab soovida. Nad ulatavad supitaldrikuid meile kord vasemalt, kord paremalt. Ajakirjanik peab kogu aeg juurde õppima. Ta ei tohi lasta end millestki ära petta,” ütleb Hee, ja õige ka.
Raskuspunkt
Turu kesklinn ei anna aimu, et tegemist on kultuuripealinnaga. Reedel, rahvuslikul purjujoomispäeval käib siin tänavatel ja baarides tavaline jauramine. Pussi asemel lähevad neiu au kaitsmiseks käiku rusikad. Lähedal asuva baari väljaviskaja sekkub. Kui palju on Tallinnas nende meeste ees inimesi läbi pekstud, sest tänaval toimuv pole väljaviskaja vastutusalas?
Päevalgi käib siin tavaline sagimine. Kaubamaja ees esitab ühetüdrukubänd elektrikitarri ja basstrummiga Rihanna „Umbrellat”. Vana ta on? Kolmteist? Möödakäijad seisatavad ja heldivad. Paar tänavat kaugemal puhuvad indiaanlased oma flööte.
Kultuuripealinna raskuspunkt kulgeb selgelt piki jõeäärt sadamasse välja. Siin on purjekad, siin on lavad, siin on toidutänav. Toidutänav?! Jah, selline pikk kaldapealne, kus saab mekkida mitme maailmanurga kööki. Ja kuuleb soome, rootsi, inglise, vene, saksa ning eesti keelt. Viimane on kõige pehmem.
Pseudorootslane
„Kas kaardiga saab maksta?” küsin soome keeles toidutänava vokiroamüüjalt.
„Jah,” ulatatakse terminal.
„Suurepärane,” sisestan kaardi ja neli numbrit.
„Kas te olete rootslane?” küsib ta kaarti tagasi ulatades.
„Ei, ma olen Eestist.”
„Selge. Ma siin Swedbanki kaardi järgi arvasin,” naeratab tema.
Miskipärast pole ma meelitatud.
Irooniline purjekas
Turu võõrustab sel nädalavahetusel rahvusvahelist purjelaevaregatti. Miks? Sest Tallinnal polnud võimalik nii palju purjekaid korraga vastu võtta. Üks siiski käis.
„Tere, Krusenstern,” tervitan Tallinnas külastamata jäänud endist Saksa laeva Paduat, mille kodusadam Kaliningrad on endine saksa linn Königsberg.
Tulepunkt
„Kuule, hästi, me läheme nüüd Viinistule muinastulede süütamist vaatama,” lõpetab sõber Facebookis vestluse. Muinastuled süüdatakse ka lahe põhjakaldal, ka Turus. Me hilineme ega näe seda. Ning tuled lahe lõunakaldalt ei paista siia.
Küll aga on kaldapealne paksult rahvast täis. Õhus on ärevust. Jõe kohal toimub akrobaatide ja žonglööride ühisetendus. Akrobaadid sünkroonvõimlevad kraanaga jõe kohale riputatud raamile kinnitatud riideribade küljes. Žonglöörid loobivad nende all parvel tõrvikuid. Kuidas seda näha keset metsikuid masse? Eks ikka kaldapealsel laternaposti otsa ronides.
Kaine kapteni juhtum
Pühapäeval viiakse ajakirjanikud Kymppi-nimelise mootorlaevaga lahele purjekate lahkumist vaatama. Kümnete uudishimulike kaatrite vahel teeb mereväe mootorpaat oma tööd – puhastab purjekatele teed.
„Meil on luba!” hõikab Kymppi kapten.
„Helistage meie ülemusele, las helistab meile,” soovitab mereväelane telefoniõigust.
Järgmisena „ründab” meid politseikaater. Parema puudumisel pannakse Kymppi kapten puhuma. Kaine mis kaine. Mida teha? Olukord laheneb, kui selgub, et purjekate mereleminek jääb täna ära.
Puänt?
„Kas sa räägid soome keelt ka?”
„Jah, otse loomulikult!”
„Kas sa õppisid seda koolis?”
„Ei, „Pikku Kakkost” vaadates. Ja „Röllit” ka.”
Reisi rahastas Turku 2011 sihtasutus
