Täissöönud Soome siga eputab Kumus: põhjanaabrite popkunsti
Palju on vaieldud selle üle, kust popkunst alguse on saanud. Selge, et see on angloameerika päritolu kunstivool, kuid inglased ja ameeriklased jagelevad siiani, kes olid esimesed.
Kaldun siiski arvama, et popkunst sündis 1951. aastal Londoni ICA-s, s.t kaasaegse kunsti instituudis. Mõtleme, milline aeg siis oli. Isegi abstraktne ekspressionism polnud veel ametlik kunst. Popkunst hakkas jõudsalt levima pärast 1964. aastat, mil esimese välismaalasena sai Venezia biennaali peapreemia ameeriklane Robert Rauschenberg. Peagi levis see väljapoole angloameerika kunstiruumi kuni sotsialismimaadeni välja. Väga arvestatav on näiteks Ungari popkunst. Meil võib samalaadsest nähtusest kõnelda alates SOUP’69 rühmitusest. Leonhard Lapin leiutas mõiste „liit-pop”, s.t popkunst, mis on tehtud Nõukogude Liidus. Venemaal omakorda leiutasid Komar ja Melamid termini „sots-art”.
Soome sulab ja on vildakil
Mõistagi said soomlased varem asjale pihta. 1945. aastal sündinud Harro Juhani Koskinen on üks tuntumaid soome popi esindajaid. Legend räägib sellest, et tema ema oli lapsekandmise ajal lugenud ühte raamatut, kus tegelaseks oli keegi Harro. Siit ka see soomlastele ebaharilik nimi. Noore kunstihuvilisena alustas ta ikka traditsiooniliste kunstiliikidega. Algul püüdis ta astuda tarbekunstikooli lavakujunduse erialale, kuid ei saanud sisse. Siis tulid õpingud Turu joonistamiskoolis. 1966. aastal tegi ta juba esimesed kolmemõõtmelised tööd ja korraldas koos Åke Branderiga Turu turuplatsil happening’e. Joonistuskoolis õppimine oli tema jaoks ajaraisk. Harro deviis oli „Tee kunsti – ära jutusta!”.
Jätkus Harro tegevus aktsionistina Turu rühmituses. 1968. aasta oli kõikjal ärev. Kangutati riigi alustalasid, mässati religioossete ja väikekodanlike dogmade vastu.
1969. aastal eksponeeris Harro Helsingi Taidehallis oma tööd „Sigamessias”, kus näeme ristilöödud siga. See teos vallandas arutlused kunsti tsenseerimise üle, toimus ka kohtuprotsess, Turu politsei arestis kolm Harro tööd. Tulid ka rahatrahvid. Näitusel on terve rida pilte, kus kunstnik manipuleerib Soome lipuga: „Soome sulab”, „Soome punab”, „Soome on vildakil”, „Plekilisel Soomel” on lipul verejäljed. Mõistagi ei saanud võimud neist mööda vaadata. Nüüd oleme kõigega harjunud, kuid mõelgem keskmisele soome väikekodanlasele, kes 1960. aastate lõpul pidi sellist kunsti taluma.
Millegipärast on just siga Harro meelisloom. Kas ta näeb soomlase võrdkuju seas, mitte karus või põdras? Küll on tal pilte teemadel „Siga ründab”, „Siga piilub”, „Seavapp” jms. Asi päädib installatsiooniga „Seapere”. Kuid iga radikaal vaibub. Kas polnud see Marcuse, kes ütles, et naeruväärsem kui olla nooruses konservatiiv on olla vanaduses radikaal.
1985. aastal rentis Harro Ahvenamaal kaluritalu ja ostis rannapurjeka. Oma töödes keskendus ta Soome maastike maalimisele.
Näitus
„Harro! Soome popkunsti klassik”
kuraator: mia haltia turu kunstimuuseumist
Kumus 7. veebruarini
Tsitaat
Harro Koskinen 1969. aastal
Sea-motiivist oma kunstis
•• „Minu tööd on positiivse tülitekitamise üks vorme. Tahan nendega tasakaalust välja viia inimesed, kes on oma radadesse kinni jäänud; tahan neid tabada otse leivakorvi. Tahan levitada konstruktiivset rahutust. Sea-müüt mängib selles tähtsat rolli. Siga laseb inimestel hetkeks peatuda ja ennast vaadata.”
•• Allikas: kiasma.fi
