Taivo Tenso – teisi valgustav mees oskab ise varju jääda
Kui teiste nimede taga seisis põhjenduseks “elutööpreemia” või “viljakas arendamine”, siis teie puhul märgiti – väljapaistev taustajõud. Mis see tähendab?
See ongi natuke naljakas. Ega ma ise ka täpselt tea, mida nad sellega mõtlesid. Mina sain niimoodi aru, et kultuurkapitali audiovisuaalkunsti sektsioon on võtnud eesmärgiks toetada ka neid inimesi, kes esiplaanil ei tööta. Võib-olla on nad otsustanud, et neid peaks kuidagi ära märkima, siis tekiks neid ehk rohkem? Professionaalseid valgustajaid praegu ei olegi. Inimestele meeldib rohkem olla produtsent, rezŠissöör või operaator. Valgusmeistreid meil praegu ei õpetatagi.
Kus teie valgustamist õppisite?
Lõpetasin Tallinna sidekoolis fotograafia eriala. Sealt edasi sattusin filmi. Kunagisel stuudiol Manfred Tuisk oli vaja operaatori assistenti. Stuudios töötas üks vana Tallinnfilmi valgustaja. Kui tema suri, jäigi valgus minu peale. See on rohkem olnud isearenemine. Olen ka pealt vaadanud, kuidas välismaalased töötavad.
Kas valgustamine on tasuv töö?
Rikkaks ei saa, aga pole viga. Ehitusspetsidel on võib-olla suuremad palgad. Praegu töötan Parunites ja Vonnides. Kui filmi parajasti ei ole, teen reklaame. Nälga ei sure.
On teil oma käekiri?
Kui ma oleks operaator, siis võiks seda öelda. Valgustaja oma käekirja rakendada ei saa, sest ta on operaatori abiline valguse alal. Sisulised või loomingulised lahendused peaks tulema operaatorilt. Kui on nõrgem või vähem kogenud operaator, siis on valgusmeistril võimalik teha asju, nagu talle meeldib. Mõni operaator teeb seda meelega. Hea, kui operaatori kõrval on inimene, kes tast aru saab, kes oskab tema soove kiirelt ellu viia, nii nagu talle sobib.
Kas on mingeid ametialaseid tüüpvigu, mida püüate vältida?
Põhiline viga on see, et valgus võib olla igav või iseloomutu. Alati ei ole need valgusmeistri, vaid operaatori vead. Kui valgusmeister viskab mõne lambi maha – vaat see on suur viga. Film on hästi tehtud siis, kui valgustus ei häiri. Film on ikkagi loo jutustamine. Kui vaataja paneb juba valgust tähele, siis on film igav või on seal mõni muu probleem. On filme, kus ma olen märganud eriti head valgust sellepärast, et see on nii loomulik. Mõned reissöörid ütlevad, et kui näitleja on ülevalgustatud – proektor on näkku suunatud –, siis on see halb valgustus. Aga see võib muidugi olla ka stiililine eesmärk. Alati ei anta ju filmis kõike realistlikult edasi.
Mis teeb valgustaja heaks? Miks just teid on viimastesse mängufilmidesse valitud?
Paljud tööd alustavad operaatorid helistavad mulle: tead, on selline olukord, mida ma peaksin tegema, anna nõu. Ma töötan eri operaatoritega, seepärast on kogemust päris palju. Võin mõnikord öelda, kuidas oleks hea teha. Veel on meil meeskonnas omavaheline klapp, me saame üksteisest aru, töö sujub üsna kiiresti. Kui iga kord võtta uued inimesed ja hakata neile kõike otsast peale seletama, siis raiskab operaator energiat ebaolulistele asjadele. Kui tema kõrval on professionaalne seltskond, läheb töö rutem.
Millised on teie tööpäevad? (Mul tuleb kohe silma ette logiseval alumiiniumredelil maa ja taeva vahel kõlkuv “taustajõud”, kes tuleb proovi enne teisi ja jääb pärast lõppu veel saali, et mõnda filtrit ära võtta või pirni vahetada.)
Mingil määral see nii ongi. Valgustajad tulevad enne teisi koos operaatoriga ja tavaliselt lahkuvad viimasena. Dekoratsiooni-inimesed võivad mõnikord veelgi kauem olla. On 15-tunniseid tööpäevi, on ka 26-tunniseid Aga see ei ole õige. Pärast kümnendat tundi hakkavad inimesed vigu tegema, asjad kukuvad käest. Õigesti planeeritud mängufilmi puhul on võttepäeva pikkus 10–12 tundi. See on selline tööpäev, kus jaksab veel mõelda, ei teki tüdimust. Reklaamide võtted lähevad üldiselt pikemaks. Tööpäeva algus on erinev: päeval, öösel – kuidas vaja. Eelmisel suvel olin peaaegu neli kuud järjest kodust ära. Nagu meremees.
Mina küll ei tahaks teie naine olla. Ei mingit ühise laua taga söömist. Mida see töö teile annab?
Ju see sobib mulle. Sellega on nii, et osale inimestele sobib selline elustil, osale ei sobi. Selle tunneb kohe ära, kas mõni võtteplatsile tulnud uus inimene võib ka tulevikus filminduses töötada. Kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas – sellist tööd ma küll teha ei tahaks.
Kuhu on teil veel areneda? Kui valgusmeister teeb seda, mida operaator ütleb – on siis areng üldse võimalik?
Ikka on. Suurte Euroopa filmide või Ameerika mõttes on valgusmeister selline mees, kes istub monitori kõrval ja käsutab. See ei tähenda, et ma tahaks käsutada – Eestis on see töö teistsugune. Inimesi on vähe. Väga tahaks minna Ameerikasse mõnele workshop’ile. Tahaks juurde õppida ja näha, kuidas teevad seda tööd kõvad tegijad suurtes filmides. Muidugi on areneda, igal juhul! Minu käest on küsitud, kas ma ise ei tahaks operaator olla. Ma olen mõtelnud, et parem on olla hea valgusmeister kui keskpärane operaator. Pigem arendan ühte ala ja suundun edasi. Meil ei ole inimesi, kes tahaks valgusmeistrina töötada. Inimestel on tunne, et sellel pole tulevikku. Kuulsaks niimoodi ei saa. Aga mulle tundub, et heast valgusmeistrist peetakse päris kõvasti lugu. Kui inimene – ükskõik mis erialal – teeb midagi hästi või veel paremini, siis on see ju väga hea.
Millal võib teid ennast püüne peal näha?
Väikseid rolle olen ma juba teinud! “Malevas” olin selline hülgenahksete riietega ridalane. “Hirmus” mängisin põrandapühkijat. Reklaamide tausta olen teinud. Ma ei ole väga suur kaamera ees olija, tunnen ennast väga ebamugavalt.
Taivo Tenso
Pärit Harjumaalt Kose-Uuemõisast
Õppinud: Tallinna sidekoolis fotograafiat, kaks aastat Inglismaal orhideede kasvatamist
Filmid: “Agent Sinikael”, “Täna öösel me ei maga”, “Röövlirahnu Martin”, “Kõrini”, “Ruudi”, “Kuldrannake”, “Malev”, “Vanad ja kobedad”, “Perebisnis”, “Ring”, “Hirm”
Muu töö: Eurovisiooni vaheklipid, alates 1995. aastast sadu reklaame Eestisse ja Soome, Masa muusikavideod
