Takashi Miike teeb õudusfilme puhtast tegemisrõõmust
Kaks kolleditüdrukut, Yumi ja Yoko, puuderdavad end naiste tualettruumis, kui Yoko märkab telefonipostkasti tulnud teadet. See, et teade on tulnud tema enda telefonilt ja kuupäevaks kolm päeva hilisem aeg, üllatab neiut kõvasti. Veel enam kõhedust tekitab aga telefonist kõlav hirmunud karje, milles Yoko tunneb ära enda hääle. Kolmandal päeval kukub Yoko sillalt alla, saatjaks telefonisõnumist tuttav karje.
Yumi (Ko Shibasaki), kes kõike seda pealt on näinud, püüab asjasse selgust saada. Ometi on ta ikka ja jälle tunnistajaks, kuidas sama helinaga tulnud kõneteade viib paari päeva pärast surma kellegi tema lähedase, kuni tuttavaks saanud helin kõlab ka tema telefonis.
Siinkohal saab otsa “tavaline” õuduste maailm ja algab Miike oma. Absurdsem ja utoopilisem. See, et Miike ligi 50 varasemas linateoses on õudusfilmi sugemeid, on fakt. Meenutagem siinkohal Miike “loodud” horror-muusikali “Perekond Katakuriste õnn” (Katakurike no Kofuku, PÖFF 2003), kus muusika, draama ja animatsioon olid teenima pandud absurdseks kiskuvat õudust – perehotellis äkksurma koolvaid külastajaid.
Õudus vaataja sees
Miks Miike seda teeb, küsib vaataja. “Ei tea,” vastab Miike küsijaile muretult. “Ma ei loo endale reegleid. Võib-olla olen liiga vähe õppinud, et osata neid luua. Olen vist liiga rumal. Veedan kogu oma elu filme luues, sestap pean nautima seda, mida teen. Ehk peaks vaataja linale ilmuvast õudusest pisut kaugemale nägema, õuduse algesse. Võib-olla enda sisse Kõik reaalses elus hirmutavad asjad pole siia tekkinud iseenesest, ikka inimolendi kaudu ”
Igal juhul pole “Üks vastamata kõne / Chakushin Ari” erandlik nähtus jaapani õudusfilmide jadas. Nimelt sai Jaapanis horror-laine suure tõuke Suzuki Koji filmist “Ringu”, mille Hollywood 2002. aastal omakorda hitiks “The Ring” tegi. Sellest sai hoogu Korea, linastades šokihiti “Phone”. Järjekord oli taas Jaapani käes ning Miike kasutas selle osavalt ära.
