Tallinn Comedy Gala: ah, möh ja peerupadjad
Mõnes mõttes võiks ju öelda, et mis gala see Comedy Gala nüüd ikka oli, rohkem selline pisut suurema saali ja rohkemate esinejatega korralik stand-up-õhtu. Üles astusid Jan Uuspõld, Tõnis Niinemets, Mattias Naan, Kaarel Nõmmik, Charlekas ja Kubo, Piret Krumm, Tigran Gevorkjan, Märt Koik, Kadri-Maria Mitt ja ameeriklastest sketšiduo Pajama Men. Igaühel oli oma materjali esitamiseks umbkaudu kümme minutit.
Õhtut juhtis briti koomik John Moloney. Esiteks tahangi teda kritiseerida. Minu tagasihoidlikul hinnangul oli Moloney peamine viga selles, et tema naljad olid stabiilselt naljakad. Need jätsid märksa varieeruvama tasemega eesti koomikud kohati varju. Moloney kassisketš oli minu lemmik, sest vabandage pealiskaudsust, aga – kui kassid ja nali ei ole kaks asja, mis kuuluvad siin elus parimate hulka, siis mis on?
Sain alles esinejate nimesid uuesti üle vaadates aru, et nende hulgas polnud Comedy Estonia koomikuid. Meenus juba aastaid liikunud jutt, et Comedy Estonia artistidel olevat lubatud esineda ainult oma üritustesarja raames. Samuti on olnud kuulda, et Comedy Estonia suhtub üsna suure pahameelega nii Fopaa!, Komeediklubi kui ka Kinoteatri tegemistesse Eesti komöödiamaastikul. Kasutasin juhust ja uurisin Comedy Estonia eestvedajalt Louis Zezeranilt, kuidas nende tülidega siis on ja miks nad Comedy Galal ei osalenud. Zezeran vastas meilile kiiresti. Ta selgitas, et nende artistid võtavad oma karjääri tõsiselt ja tahavad asja omamoodi ajada. Teised grupid tehku nii, nagu neile sobib, ja seegi on suurepärane. Täpsustusele, kas artistidel on tõesti keelatud mujal osaleda, vastas Zezeran, et Comedy Estonia ei näe siin küsimust selles, kas nad lubavad kedagi kuhugi esinema või mitte. Nad on kollektiivina otsustanud, et see on nende moodus asju ajada. Nii, siis nii.
Otsi naist
Üks märkus siiski veel. Arvestades, et Tallinn Comedy Gala 13 esineja seas oli ainult kaks naist, oleks Comedy Estonia võinud vähemalt soolise tasakaalu huvides Elen Veenperet laenata. Aga see selleks. Eks kakski on parem kui mitte ühtki. Meenub samal päeval nähtud foto suuremate väljaannete peatoimetajate kohtumisest president Kersti Kaljulaidiga. Ütlen vihjeks, et selle pildiga võib mängida mängu „Otsi naist”. Peale presidendi ei pruugi ühtki leida.
Comedy Galal osalenud kahe naissoost koomiku puhul oli mu eelhäälestus positiivne. Mitte halastus-positiivsuse mõttes – vahi, kui vahva, naised laval! –, vaid seetõttu, et Piret Krumm ja Kadri-Maria Mitt on väga kihvtid esinejad. Pean siinkohal tunnistama, et minu lemmik on juba päris mitu aega olnud Mitt. Peamiselt seetõttu, et tema naljad kuuluvad žanrisse, mida võiks nimetada ah-huumoriks. Klassikalise nalja ülesehitusega pole seal suuremat pistmist ja naljad pole enamasti ka omavahel seotud. Lihtsalt kuulad ja mõtled: „Ah?” Parim.
See, mis tüüpi naljad või koomikud kellelegi istuvad, on muidugi subjektiivne ja see, mis mulle tundub halva naljana, on peamiselt minu isiklik probleem. Aga. Kui sel libedal teel mingitegi üldistuste poole püüda, siis pakun, et poliitilist nalja ei peaks ikkagi tegema koomikud, kes ei näi teadvat rohkem kui mõne uudise pealkirja. Nii kipub lati alt läbi jooksma Märt Koik, kes näitlejana valdab hästi häält, keha ja miimikat, ent valib huumoriks ilmselgelt liiga lihtsaid sihtmärke nagu Keskerakond ja Jaak Madison.
Ja ehkki keelatud teemasid ei peaks huumori vallas olema, võiks mingi õrnalt eetiline tunnetus ju olla. Kui täies toonuses mees teeb õelat nalja apteegis olevate vanainimeste üle, tundub see justkui koolikiusamine.
Tiiser-etteasted
On üsna selge, et koomik ei kirjuta igaks korraks täiesti uusi nalju. Aga kuna väikeses Eestis satuvad komöödiaüritustele ikka ühed ja samad inimesed, jäävad korduvad naljad kõrva. Samuti jäävad püstijalakomöödia sõpradele kõrva ka laenatud/töödeldud naljad. Galal käinud kolleeg tõi esile Krummi nalja, et naistel poleks ajamasinaga suurt midagi teha, sest minevikust ei paista ühtegi head ajastut, kus naine olla. Kolleeg pidas silmas Louis C. K. esinemist, kus ta räägib, et mustanahalistel poleks ajamasinast tolku, sest 1980. aastatest kaugemale minevikku minna poleks just mõnus. Aga mulle meenub, et olen kokku puutunud raamatuga, mis koosnebki peamiselt USA püstijalakoomikutelt pihta pandud naljadest.
Comedy Gala oli ka üsna tõhus festivali viimaste päevade tiiser. Tõnis Niinemetsa mõnusa energiaga ülesastumine pani mõtlema, miks ma veel samal õhtul kell 22 toimuvale Niinemetsa power-up comedy’le piletit ei võtnud. Õhtujuht Moloney pani isutama neljapäeval ja reedel toimuva ürituse Lunch & Laugh järele. Pajama Meni jabur füüsilist huumorit ja teravat dialoogi tulvil etteaste ei jätnud kahtlust, et nende neljapäevaõhtusel esinemisel olen kohal. (Mul oli nagunii pilet juba olemas, aga siiski.)
Ühesõnaga, Comedy Gala formaat toimib täpselt nii ilusti ja loogiliselt, nagu paberil kõlab. Eriti kui on hea õhtujuht. (Nagu öeldud: oli.) Oli teraapilist naeru, natuke piinlikkust, natuke möh-i, natuke ah-i, natuke naljade kordamist ja… Ma poleks uskunud, et kasutan kunagi selliseid sõnu koos, aga: oli ka ülistiilne sketš peerupadjaga. Selle eest aitäh Charlekale ja Kubole.
PS. Teel Tallinn Comedy Galalt koju pistis sõbranna mulle pihku Märt Sultsi valimiskampaania lehekese, mis sisaldab anonüümseks jääva autoriga rubriiki „Intervjuu Sults’ga” (kirjapilt muutmata) ja hulgaliselt põnevaid „Sultsi kiillauseid”, eeldades, et see on neil päevil üldnimetus kogu loomingulisele kirjapildile, millel ei ole eesti keele reeglitega suuremat pistmist. Miks ma seda räägin? Sest näe, mõnikord jõuab parim huumor inimeseni üsna juhuslikult.
