Tallinn peaks kujunema võistluses

Tallinna silueti vormimine nõuab visiooniderohket ja perspektiivitundlikku lähenemist.

Pilvelõhkumise-teemaline aur on selleks korraks siis kõrgushüppevõistluseks üle läinud – kas uued hooned tohivad olla kõrgemad kui Oleviste? Kõrghoonete ehitamine on siiski rohkem iluuisutamise või kujundujumise teema, kus tähtis pole mitte kiirus-kaugus-tugevus, vaid mängu ilu.

Kui vaadata Tallinna kerkinud kõrghooneid, siis Künnapu-Padriku omad on nende hulgas üsna õnnestunud, samuti Alveri-Trummali kunstiakadeemia juures paiknev endise ametiühingute maja uuendus. Miks? Sest nad on suhteliselt saledad. Vanalinna tornide silueti õrnus ei lähe selliste lahenduste kõrval kaduma. Sama ei saa aga öelda rajatavate jämedate kaksiktornide kohta, mis merelt vaadates eriti jõhkralt üksteisega kõrvuti asudes moodustavad domineerivaid massiivseid hoonetükke, lämmatades õhulise ja peen-keerulise struktuuriga vanalinnavaate.

Kõrghoonete teemaplaneeringu koostamine võtab aega, selge see. Siiski võiks tallinlastele teada anda, kui kaugele lugu on jõudnud – kes kuuluvad töögruppi, milline on lähteülesanne ja tähtajad. Arhitektuuribüroo Urban Mark on teinud väga tänuväärse töö kesklinna olmestatistika kogumisel ja analüüsil – paneb imestama, miks ei ole seda publikatsioonina kõigile kättesaadavaks tehtud. Tasemel linnauuringuid korraldatakse ju Tallinnas väga vähe – ja see vähenegi jääb Vabaduse plats 7 seinte vahele kinni. Meedias algatatud kõrghoonete teemalisele diskussioonile lisaks taolise andmebaasi kättesaadavus sügavama mõõtme.

Eesti võiks esimesena maailmas seadustada kolmemõõtmelise joonise kui detailplaneeringu ametliku dokumendi – siiani loetakse seadustega võrdväärset jõudu omavaks vaid planimeetrilist skeemi. Tallinna volikogu, kes planeeringu seaduseks muudab, ei saa tihti talle esitletavast kahemõõtmelisest materjalist lihtsalt aru – volinikel jääb üle uskuda, mida planeerimisameti esindaja kätega vehkides ees seletab.

Kolmemõõtmelised joonised ehk topoloogilised perspektiivvaated on seevastu üheselt mõistetavad.

Sale ehitis, peen vari

Küsimus on ka kasutatavas projekteerimistarkvaras – seni töötavad eesti arhitektuuribürood põhiliselt Autocadi või Microstationiga, kus kolmemõõtmelise joonise tekitamine on liiga keeruliseks muudetud. Palju lihtsamini saab kolmemõõtmelisi jooniseid käsitseda sellistes programmides nagu Rhinoceros, Topsoil vms. Tallinna puhul tuleb eriti selgelt välja, et teemaplaneeringut oleks loogilisem koostada isofootide järgi kiht-kihilt, ruumiliselt. Ja veel nii, et seda ei saaks hiljem mitutpidi mõista ega tõlgendada.

Tallinna kõrghooneid võiks ehitada vanalinna tornide enda loogika järgi – mida kõrgemale, seda saledamaks. Lahendus sobiks Tallinnale hästi ka päikese liikumise ja talviste varjude pikkuse tõttu – nõelast jääv vari polegi linnalises mõttes nii väga valus. Sealt edasi mõeldes saaks kõrghooned panna tööle mastaapsete päikesekelladena. Kõrghoonete kui hiiglaslike rohukõrte vahel mõtleb igaüks ise, mis putukas ta tahab olla – linn on loodus nii või teisiti. Kõrred peaks kasvatama võimalikult bioloogilisest materjalist, kaasaegsed tehnoloogiad lubaksid seda juba küll – Tallinnale jääks au neid esmakordselt maailmas massiliselt linnaehituses rakendada. Hoonetest tekkivate varjude skeemi tuleks eelnevalt põhjalikult analüüsida – millisel kellaajal aasta lõikes osa alasid varju jääb ja kas ning kuidas see kahandab nende väärtust elukeskkonnana.

Bostoni arhitekt Preston Scott Cohen projekteerib oma ehitisi perspektiivvaadetest tagasi plaane-lõikeid-vaateid projitseerides. Selliseid meetodeid on veel palju, igal moodsal arhitektuuribürool oma. Tallinnaski võiks rakendada mõnda analoogset – peaks vaatama Tallinna merelt ja väljastpoolt vanalinna, Euroopast ja Otepäält, looma palju visioone. Ühesõnaga, vaja oleks korraldada arhitektuurivõistlus “Tallinna siluett AD 2100”, ajas kaugemale vist hetkel pilku ei viska. Kuigi võiks ehk.