Tallinna iidne vanalinn püüab veel kord keerata uue lehe
Homme algavad juba 28. korda peetavad Tallinna vanalinna päevad. Tallinna vanalinn pole üksnes pealinna visiitkaart. Siin asuvad Tallinna aju, süda ja maks, mille eemaldamine sunniks piki rannaäärt väljavenitatud linna hinge heitma – vähemalt sellisel kujul, nagu meie teda teame. Ent nagu meenutavad hiljuti välja kaevatud Harju värava varemed, pole miski igavene ja eri aegade linnajuhtide ettekujutus vanalinnast on olnud ülimalt vastukäiv.
Lammutage kõik vana
Sellest, et Tallinna piiravad Vene väed Kiek in de Köki torni suur-tükkidest tulistasid ja nende kaasmaalased nelisada aastat hiljem Harju tänava pommidega üle külvasid, võib sõjaolukorras veel aru saada. Kuid see, et tsaariaegne munitsipaalvõim rahuajal suure osa keskaegsest linnamüürist maha lõhkus, näib praegu põhjendamatu barbaarsusena – olgugi et tegevus toimus progressi ja moderniseerimise nimel ja nende aegade pärandiks jäid meile Kadriorg ja Rotermanni kvartal.
Harju värav ning Väike-Karja ja Müürivahe nurgal asunud Kuraditorn lõhuti lõplikult maha alles 1880-ndatel ja Viru väravgi pääses üsna napilt.
Lausa eksistentsiaalseks muutus vanalinna ähvardav oht aga alles sõja järel, kui mitmed taastamiskõlblikud varemed rahumeeli hävitati. 1950-ndatel lajatati linnasüdamesse Sõpruse kino, mille pseudoklassitsistlikud sambad ja hooneesine väljak pidid demonstreerima uute aegade suurejoonelisust. Hruštšovi ajal taastati Niguliste kiriku müürid ja raekoja kuppel, ent teadlaste ja võimumeeste seas liikus vanalinna saatuse kohta igasuguseid huvitavaid mõtteid.
1962 oli progressi aasta. Siis alustati Mustamäele esimese mikrorajooni rajamist (mis oli elukohana vanalinnaga võrreldes teadagi oi-kui-prestiižne) ja Harju tänava algusse kerkis Kirjanike Maja, mida nüüd peetakse hoone õilsale ülesandele vaatamata plekiks vanalinna rinnaesisel. Samal aastal avaldas keegi tarkpea kandidaaditöö, mille kohaselt tulnuks neli viiendikku vanalinnast maha lõhkuda ja kõrghoonetega asendada.
Veel innukam oli ehitusinsener Paul Härmson, kes kutsus Rahva Hääles avaldatud hüüdlause „Linnaehitus teaduslikele alustele!” all kõiki kesklinnas arusaamatul moel säilinud anakronistlikke muuseumehitisi maha lõhkuma. Avarate hoovidega mugavate ja moodsate paneelmajade vastandamine keskaegsete lobudike viletsale veevärgile ja kitsastele tänavatele poleks saanud olla veel ilmekam.
Ometi astus hulk kultuuritegelasi, nagu Rein Zobel ja Helmi Üprus, muinsusväärtuste kaitseks välja. Lobitööga saavutati ENSV ministrite nõukogu 1966. aasta määrus, mis kuulutas kogu vanalinna kaitsealaks. Languskõver peatus ja vanalinna asjad hakkasid jälle ülesmäge minema, eriti veel pärast Poola restauraatorite saabumist 1980-ndatel. 1982. aastal esmakordselt toimunud vanalinna päevad muutusid ärkamisaastatel oluliseks kultuurisündmuseks.
Eesti iseseisvumine tõi vanalinna hotellid, striptiisibaarid, ööklubid, välikohvikud ja välisinvestorid. Mullu linna tellimusel tuleviku-uuringute instituudis koostatud vanalinna arengukavas, mis on esimene selle linnajao probleeme põhjalikumalt kaardistav dokument, märgitakse, et vanalinlaste endi elukvaliteet on seoses turismi pealetungiga halvenenud. Toidupoode ja vabaajakeskusi on jäänud vähemaks.
Nagu teab iga Raekoja platsilt kaheksakümnekroonist kohvi ostnud või reede õhtul läbi Suur-Karja tänava jalutanud linlane, on vanalinn kohaliku jaoks kallis, lärmakas ja ebaturvaline.
Nimetatud arengukava ei piirdu aga kitsaskohtade käsitlemisega ja pakub lahendusi, millest mõned kõlavad üsna julgelt, soovi korral aga teostatavalt. Tallinna ülikooli kultuuriteooria magistrant Rasmus Kask, kelle osalusel asutatud kodanikuühendus Linnalabor püüab leida vastuseid kõikvõimalikele linnageograafiaga seotud küsimustele, leiab siit mõndagi meeldivat.
Vanalinn inimestele tagasi
Oluliseks peab Kask seda, et linnaruumi kujundamist ei käsitleta arengukavas enam üksnes majanduslikust vaatenurgast, nagu on varem halvaks tavaks olnud. Ka ei otsita enam võimalusi kasutada linnaruumi konfliktsete ja üksteise kiuste eksisteerivate nähtustena (turismisihtkoht, elukeskkond, kultuuriväärtused jne), vaid püütakse eri suunad ühe katuse alla tuua.
Heaks näiteks mitmekesise linnaruumi kujundamisest toob Kask plaani kaardistada ja kasutusele võtta vanalinna avalikud väljakud.
Meeldivaid punkte on 2013. aastaks väljatöötatud arengukavas veel mitmeid. Kriisiaja tõttu võib nende elluviimises aga eeldada teatud viivitusi. Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen meenutab, et plaan viiakse ellu „vastavalt linnaeelarve võimalustele ja kooskõlas eelarvestrateegiaga”, küll aga on abilinnapea valmis lubama, et vanalinna vähekasutatud piirkondade taaselustamine, liiklusolukorra ja ohutuse parandamine ja teised püstitatud eesmärgid ei kao kuhugi.
Igal juhul arvab Jäppinen, et vanalinna valdavalt autovabaks muutmine ja uue kontseptsiooni järgi sinna sobimatute ette-võtete väljapuksimine on nelja aasta jooksul täiesti teostatav.
Iseküsimus on kohalike elanike vajadused. Nagu arengukavaski nenditakse, on Tallinna vanalinn praegu põhiliselt turistide tarbeks. Vanalinnas elab paari aasta taguse statistika järgi umbes 3000 inimest, ehkki suveajal võib elanikke olla mitmeid kordi rohkem. Kes nad on ja millised on nende vajadused, pole täpselt teada, see tuleb alles välja uurida.
Selge on aga see, et liiklemisvõimaluste parandamine ja mängutubade ehitamine ei aita lepitada näiteks lähestikku asetsevate korterite ja lõbustusasutuste omanike huvisid. Siin tuleb linnal kahe huvigrupi vahel balansseerida – ööelu ei tahaks ju välja suretada, aga ka unerahu on inimõigus.
Paljud vanalinna arengu väljakutsed ongi seotud omandi-õigusega. Linnale kuuluval pinnal tegutsevatest kasiinodest vabanemise plaan on lihtne: nende rendilepinguid ei pikendata. Küsimus, kuidas veenda kinnisvaraomanikke endale kuuluvaid hoove või ka arhitektuurimälestiste esimesi korruseid külastajatele avama, on keerulisem.
„Praegu on linnale kuuluvate hoonete osatähtsus vanalinna hoonestuses väike, hoonete omanike huvid on üldhuvidega võrreldes mõneti ülevõimendatud,” nenditakse arengukavas. „Võib eeldada, et praegu kehtivate juriidiliste aluste korral võib rahuldavate kokkulepete sõlmimine kujuneda raskeks.”
Sellega seoses soovitavad autorid välja töötada õiguslikke ja rahanduslikke mehhanisme, mis aitaksid omanike suhtes rakendada „positiivseid ja negatiivseid stiimuleid” ehk maakeeli piitsa ja präänikut. Arengukavas märgitakse siiski, et kokkulepped on tegelikult võimalikud ja koostöökultuur on paranemas.
Kask märgib, et mujal Euroopas on tühjalt seisvate hoonete küsimust ka radikaalsemalt lahendatud. „Hollandis astutakse meie mõttes omanikuõigustele päris jõhkralt peale,” osutab ta sealsete skvotterite õigusele tühjadesse majadesse sisse kolida. „See ärgitab omanikke liigutama. Meil, eraomandi pühaduse tingimustes, paistab ainuke võimalus olevat kinnisvara ära-ostmine, aga ma ei kujuta ette, kuidas see reaalselt toimuks.”
Jäppinen ütleb, et linn ei kavatse hooviväravaid jõuga lahti murda. „Hoovide avamine saab toimuda ainult koostöös era-omanikega, kuid nõuda linn seda otseselt ei saa,” tõdeb abilinnapea. „Seda juba turvalisuse ja privaatsuse mõttes ja liiati veel siis, kui tahame vanalinna ka elukeskkonnana hoida.”
Muinsuskaitsekuu ja vanalinna päevade raames on hooviekskursioone korraldanud kultuuriväärtuste amet. Jäppinen osutab, et linnaelanik ja turist saavad praegugi mitmeid hoove külastada, näiteks on avatud Vene tänaval asuvad Meistrite hoov ja Katariina kiriku esine ning loodusmuuseumi hoov Pikal tänaval. Mõndagi hoovi, nagu Laboratooriumi tänavale peitunud ukraina kreeka-katoliku kiriku hoovi saab külastada kokkuleppe korral.
Ühe töövõiduna toob abilinnapea esile linnamüüri tornide järjestikuse avamise. „Möödunud aastal tehti korda ja avati Grusbeke-tagune torn, veel varem Eppingi torn, Plate torn on avatud näituste ajal, avatud on ka Hellemanni torn ja kaitsekäik,” loetleb Jäppinen avatud kaitsekindlustusi. „Selle aasta investeering on Munkadetagune torn.”
Paraku on korraliku vee- ja elektrisüsteemita paekivikolosside pidevasse kasutusse võtmine raske. Linnaväljakute tähtsuse suurendamiseks on paigaldatud pinke ja kavatsetakse paigaldada digitaalseid ja graafilisi infotahvleid. Esimene neist ilmub kuu aja pärast avatavale Vabaduse väljakule.
Autod vanalinnast välja
Ka Vabaduse väljaku alla ilmuval autoparklal on vanalinna tuleviku jaoks võtmetähtsus. Autostumise kasv on vanalinna suurimaid probleeme, mida loodetakse lahendada just parkimismajade ja parklate rajamisega. Seejuures jääksid need kõik napilt vanalinna piirist välja ja samal ajal kärbitaks radikaalselt autode sissesõidu- ja parkimislubade hulka.
Kui autod on vanalinnast parklatesse tõrjutud, kujundatakse ümber ka vanalinna tänavad, tuues kõnnitee sõiduteega samale tasandile. Ratastooliga liiklemine muudetakse hõlpsamaks ja linnaalasid ümbritsevad pargid ühendatakse omavahel jalgrattateega. Et tervislike sõiduvahendite pooldajate elu oleks veelgi roosilisem, lubab linna-võim elanikele ka uusi rulluisuparke ja muid spordirajatisi.
Üks arengukava nurgakive on vanalinna jaotamine viieks eri otstarbega tsooniks. Eeskujuks on Katariina käigu ümbruses asuv Ladina kvartal, mis torkab silma väljakujunenud kultuuri- ja hariduspõhise identiteediga. Seal asub tõeline vanalinna keskpunkt: Katariina käigu ääres asuva Mauritiuse maja vundament pandi ajaloolaste arvates paika 1230. aastal ehk kümmekond aastat pärast seda, kui taanlased siin kanda kinnitasid. Lähedal paiknevad katoliku ja õigeusu kirik ja vanalinna hariduskolleegium, mille juurde avatakse noortekeskus.
Lähtudes sellest, mis otstarve on piirkonnale antud, kavatseb linn ebasümpaatsed ärid õrnalt välja puksida, soodustades samal ajal kohvikute, raamatupoodide ja loomemajanduslike ettevõtete tegevust.
„Loomemajandus” ja „kultuuriklastrid” on sellistes arengukavades praegu kohustuslikud väljendid, kuid autorite sõnul pole kultuuritööstuse pakutavad või-malused vanalinnas veel täit kasutust leidnud. Potentsiaali on aga kõvasti: kolmandik kogu Eesti teatrikülastusi ja umbes sama suur osa muuseumikülastusi tehakse Tallinna vanalinnas ja selle piiril. Üht arenguvõimalust nähakse käsitöötubade hulga suurendamises.
Kui rääkida kõige silmanähtavamatest muudatustest, mida tulevik Tallinna vanalinnale toob, siis kõige rohkem peaks ilmet muutma Skoone bastion ja selle ümbrus. Et puud bastionil juba kasvavad, kujundatakse see üm-ber pargiks, mida võib suvel kasutada ka väliteatri või -kinona. Bastioni kurku peaks tulema suurem kultuurirajatis, bastioni ja linnamüüri vahel asuv nn Restori väljak tehakse autodest puhtaks.
Suuremad muutused ootavad ka praegu Hella Hundi välikohvikuna toimivat Rohelist turgu ja Sõpruse kino esist väljakut. Ülemiste vanake võib rahulikult uinuda: vanalinna lõpliku valmimisega läheb veel kõvasti aega.
Ettepanekuid vanalinna arengukavast
•• ühendada haljasalad kergliiklusteedega
•• taastada pargipaviljonid
•• avada külastuseks linnamüürid, tornid ja bastionid
•• avada päevaseks ajaks vanalinna hoovid ja läbikäigud
•• suurendada kirikute kui kultuuriobjektide tähtsust
•• võtta kasutusele unarusse jäetud hooned
•• toetada kohvikuid, pagariärisid, galeriisid, õppeasutusi jm avalikke asutusi
•• rajada juurde välitualette
•• suurendada huvihariduse võimalusi
•• elavdada Toompea kultuuri- ja hariduselu
•• soodustada väliteatrite ja -kinode tegevust
•• vähendada kasiinosid
•• laiendada sportimis- ja puhkamisvõimalusi
•• luua loovisikute toetussüs-teem
•• soodustada eriilmeliste turgude ja laatade korraldamist
•• rajada vanalinna piirile parkimismaju ja parklaid
•• nende juurde rajada jalgrattaparklad
•• piirata parkimise erilubade ja ajutiste sissesõidulubade väljastamist
•• parandada lapsevankri ja ratastooliga liiklemise võimalusi
•• restaureerida Kiek in de Kök, Mustpeade maja, linnamüür ja Wismari raveliin
•• korraldada linnamüüri suundvalgustamine
•• koolitada tänavakatet paigaldavaid oskustöölisi
•• koostada vanalinnast virtuaalne ja interaktiivne 3D-mudel
•• tihendada mupo patrulle ja suurendada valvekaamerate hulka
Arengukava 2008–2013 on koostanud tuleviku-uuringute instituut ja kinnitanud Tallinna volikogu
Oluline teada
Tallinna vanalinn
•• Pindala 112 ha
•• 3116 elanikku (2007)
•• 109 suveniiripoodi (2008)
•• 10 kirikut
•• Muinsuskaitseala a-st 1966
•• UNESCO maailmapärand a-st 1997
Arhitektuuriväärtused
•• Raekoda (13. saj)
•• Niguliste kirik (1230)
•• Toomkirik (1240)
•• Katariina kirik (1246)
•• Oleviste kirik (1267)
•• Dominiiklaste klooster (13.–15. saj)
•• Püha Vaimu kirik (14. saj)
•• Viru värav (1355)
•• Pikk Hermann (1370)
•• Neitsitorn (enne 1373)
•• Rataskaev (1375)
•• Kolm Õde (14.–15. saj)
•• Raeapteek (enne 1422)
•• Kiek in de Kök (1483)
•• Paks Margareeta (1529)
Sulgudes esmase valmimise aeg