Tallinna Kool – silla ehitajad Eesti aega, aga ka lääne nüüdisaegsesse arhitektuuri

 (1)

Tallinna Kool oli Eesti arhitektide rühmitus, mille tegevus on arhitektuuriuurijate arvamust mööda määratletud aastatega 1972–1985.

See oli XX sajandil ainus meie arhitektuuri uuenduslik liikumine, mille kohta võib lugeda ka rahvusvahelistest erialateatmikest. Ometi ei koosnenud seltskond kümnest tuumiku moodustanud arhitektist: tegijate hulk oli laiem, hõlmates nii kunsti, kirjandust kui mõneti ka teatrit ja muusikat. Nii olid noorte arhitektide seltskonnas sagedased külalised, aga ka kaasloojad kunstnikud Tõnis Vint, Sirje Runge ja Andres Tolts, kirjanikud Ott Arder, Juhan Viiding ja Mati Unt, noorteadlased Tõnu Karu ja Tiit Kändler, insenerid Andres Ringo, Mai Lumiste ja Jaan Port, kui tuua esile vaid mõned praegugi tuntud nimed.

Tallinna Kooli sünniajaks peetakse aastat 1972, kui Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Him Looveer ja Ülevi Eljand koostasid esimese manifesti – uue arhitektuuri näituseprogrammi, milles kuulutati, et arhitektuuris on kõik lubatud. Asuti vastasseisu Nõukogude ametliku arhitektuuriga, kus kõik oli keelatud ning mis oli hall ja igav, odavusele ja primitiivsele tehnoloogiale orienteeritud, majast majja korduvatest monteeritavatest betoonelementidest ehitatud keskkond. Kommunistlikke poliitikuid ei huvitanud inimväärse keskkonna loomine, vaid plaanide täitmine, mistõttu paigutati Eestisse võimalikult suur hulk migrante, et viia meie rahvuskooslus ja pärandkultuur tasakaalust välja. Plaaniti ju isegi Tallinna vanalinna kui ebaökonoomse asumi lammutamist, Narvas seda tehtigi ning läks lahti suurte tehaste ja suurfarmide ehitus, mille tagajärjel oleks Eestimaast saanud suur sealaut, elektrijaam ja väetisekaevandus naabruses asuva suurlinna Leningradi tarbeks.

Samal teemal:

Seega ei olnud Tallinna Kooli täiesti teadlik orienteerumine eestiaegse funktsionalistliku arhitektuuri poole – millega oli loodud meie kliimale sobiv modernne ehituskunstiline keel – üksnes erialane suundumus, vaid peidetult ka rahvuslikke eesmärke taotlev poliitiline liikumine. Kes meid ikka toetasid, kui mitte innukamad ja jõukamad eestlased, kes tellisid endale stereotüüpidest erinevaid eramaju, ning mõned kolhoosiesimehed, kelles polnud veel hääbunud rahvuslik iseteadvus. Sotsialistlik linn oli Tallinna Kooli vastu vaenulik, kuigi meie arhitektidel õnnestus ka üht-teist linnadesse ehitada.

Avalik esinemine

Oma sotsiaalse rolli – teadvustada rahvale inimväärse keskkonna loomise võimalikkust – realiseeris Tallinna Kool paljudel avalikkusele mõeldud üritustel, näiteks 1978. aastal arhitektide liidu ruumes korraldatud noorte arhitektide seminaril, 1979. aastal Soome ja Eesti arhitektide ühisseminaril “Kunst ja ehitamine” ja väikelinnade seminaril ning 1980. aastal eriti suurejooneliselt korraldatud Tallinna seminaril, mille järel tollasel linna peaarhitektil Dmitri Brunsil tuli üldsuse survel uus töökoht otsida. 1979. aastal korraldati ka väike paleepööre Eesti arhitektide liidu kongressil, kus juba Stalini ajast liitu aastakümneid autoritaarselt juhtinud “sotsialistliku arhitektuuri suurkuju” Mart Porti enam etteotsa ei valitud.

Korraldati ka võime ärritanud eestiaegsete tipparhitektide juubeliseminare, näiteks 1980. aastal ühe Eesti funktsionalismi silmapaistvama looja, Olev Siinamaa 100. sünniaastapäev Pärnus, 1982. aastal meie modernismi klassiku Karl Burmani ning 1984. aastal funktsionalismi klassikute Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni samasugused tähtpäevad Tallinnas. Seega oli Eesti arhitektuurielus juba aastaid enne Gorbatšovi võimuletulekut 1985. aastal perestroika täies hoos ning Eesti ehituskunstnike eesliin uuenduste teele asunud.

Tähendusrikkaim neist sündmustest oli ilmselt Tallinna Kooli arhitektide grupinäitus 1978. aastal Eesti teaduste akadeemia raamatukogu fuajees, kus toodi meie uued taotlused nii tekstide, piltide kui ka projektidena laiema avalikkuse ette, pälvides tsensuurist hoolimata ka suurt ajakirjanduse tähelepanu. Sellest tulenev tähtpäev ongi nüüdse arhitektuurimuuseumi näituse korraldamise peamisi põhjusi.

Keelamine ja käskimine

Loe veel

Tollane arhitektide liidu juhtkond käis siis tihedalt nn valge maja (kompartei keskkomitee hoone) vahet ja arutas tõsimeeli, kuidas meid karistada. Liidu liikmed olid siis meist vaid veidi vanemad Veljo Kaasik ja Toomas Rein, keda erinõupidamistel karmilt noomiti. Aga sanktsioonid ei muutnud enam midagi, rong oli liikuma hakanud ja nüüd võib väita, et arhitektuur oli Eestis üks esimesi kauneid kunste, kus midagi varjamata taastati loov side eestiaegse ehituskultuuriga.

Ent me ei olnud kinni vaid koduses pärandis, vaid uurisime samal ajal kõige uuemat rahvusvahelist arhitektuurikirjandust, nii struktuuri, vormi kui ka teooria aspektist. Kõik see kokku, nii meie näitused, seminarid kui ka artiklid, äratasid sedavõrd suurt rahvusvahelist vastukaja, et maailmas väga kõrgelt koteeritud Soome arhitektuurimuuseum korraldas Helsingis 1984. aastal Tallinna Kooli näituse. Sealt saime nime, mille pani näitusele muuseumi direktor, tuntud Soome arhitekt Markku Komonen. Kuigi ehituskomitee korraldatud tsensuur ei lubanud osa töid üle lahe saata, sai ka kärbitud ekspositsioon nii Soomes kui ka mujal väga hea vastuvõtu ning meile pakuti kohe võimalust esineda Venezia arhitektuuribiennaalil, mille meie ehituskomitee ametnikud eesotsas arhitektuuri kureerinud Voldemar Herkeliga muidugi ära keelasid. Näitusel õnnestus veel enne tagasinõudmist ära käia Juväskyläs Alvar Aalto muuseumis ja Rovaniemi kunstimuuseumis. Sedamoodi “toetasid” okupatsiooniajal rahvuskaaslastest võimumehed loovust!

Tallinna Kooli näitus õnnestus uuesti välismaale viia 1989. aastal, kui seda eksponeeriti Rootsi arhitektuurimuuseumis Stockholmis, seejärel ka Zürichis ning osalesime koos venelastest “paberiarhitektidega” ka Pompidou kunstikeskuses Pariisis. Näis, et maailm oli valla, sest 1985. aasta järel vabamalt puhunud tuulte tõttu saime osaleda ka rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel, näitustel ja teoreetilistel üritustel: tuli auhindu ja tunnustust, ent nüüd olen kindel, et kui meie sotsialistlik (vangi)laager oleks Tallinna Koolile avanenud talle loominguliselt kõige soodsamal ajal, 1970. aastatel, oleks meie panus rahvusvahelisse ehituskunsti mõõtmatult olulisem olnud ning Eestit oleks praegugi peetud tähelepandavaks arhitektuurimaaks. Ometigi oli alustatud arhitektuuri kui kauni kunsti ning avaliku ruumi inimlikumaks, ka vaimsemaks muutmise poole liikumist, mis pani aluse nii mõnelegi saavutusele, mille üle võib meie praegune ehituskunst aeg-ajalt uhke olla.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare