Tallinna kool tõusis dogmade vastu
1970. aastate algus ja tegelikult juba eelmise kümnendi lõpp oli Eesti kunstilises mõtlemises murranguline aeg.
1969. aastal formeerus rüh-mitus SOUP’69, kohe ärkasid ka arhitektid ja disainerid, kes 1972. aastal paljundasid oma manifesti, mille olid koostanud Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Himm Looveer ja Ülev Eljand. Sellest formeerus hilisem “Tallinna kümne” nime all tuntuks saanud koolkond. Manifestist loeme: “1. Vabastada arhitektuur kohalikest dogmadest. 2. Propageerida arhitektuuri vormilisi võimalusi. Kaas-aegne arhitektuur olgu uue demokraatia väljenduseks!”
Milline oli 1970. aastate alguse Eesti arhitektuur? Endiselt valitses avangardlik-sotsialistlik utoopia, et kõik linlased peavad elama pead-jalad koos suurtes magalates. Elamuid aeti kõrgeks ja valitses hõreda hoonestuse põhimõte. Räägiti, et majadevaheline distants peaks olema nii suur, et need pommirünnaku ajal üksteisele peale ei kukuks.
Kalmistud tornide vahel
Uusi linnaosi kavandati generaalplaanide alusel. Hea näide on Õismäe, mida oli küll tore õhust täies ilus pildistada, kuid keegi ei mõelnud all elavatele inimestele. Anonüümsetes majades ja ilmetus keskkonnas hakkas vohama kuritegevus. Järele ei jõudnud ka infrastruktuur.
Sama toimus läänes. Modernistlik arhitektuur devalveerus konveiermeetodil tehtavaks massehituseks. Nii tekkis postmodernistliku arhitektuuri ideoloogia, mille parim teoreetik on Charles Jencks. Tema peab postmodernismi alguseks 1972. aastat, mil Saint Louis’s lasti õhku meie “mägede” tüüpi elamurajoon, kust inimesed olid lahkunud ja mis oli muutunud kriminaalide ja kodutute mülkaks. Hakati väärtustama keskkonda ja inimväärseid elamistingimusi. Kõrge ja hõreda planeeringu asemel hakati eelistama madaltihedat. Kuidas saaks “mägede” maju tihedamaks teha? Üks võimalus oli ehitada midagi nende “tornide” vahele, kuid sellest pole siiani midagi välja tulnud. Lapinil on näitusel projekt “Elavate surnute linn”, kus tornide vahel on kalmistud. Muidugi oli “Tallinna kümne” konsolideeriv rühmavaim tänu võlgu sellele, et astuti ühiselt vastu eelmise põlvkonna arhitektidele, kes projekteerisid neid “mägesid” (Mart Port, Malle Meelak, Raine Karp jt).
Hakati huvi tundma agulite ja väikelinnade vastu. Arhitektuuri ilmusid klassitsistlikust arhitektuurist pärit elemendid: sambad, arkaadid, isegi dekoor. Teine vastandus oli Eesti-aegse funktsionalismi väärtustamine, mida peeti inimnäolisemaks kui hilismodernismi. Siin ongi esimene paradoks: ühelt poolt algse modernismi väärtustamine, mida näeb näitusel nii projekt-eskiisides kui ka geomeetrilises abstraktsionismis. Teiselt poolt aga huvi modernismieelsete voolude vastu. Parim näide on Lapin, kes ühe ajupoolkeraga tegi geomeetrilisi kompositsioone-arhitektoone, teisega püüdis rehabiliteerida stalinlikku arhitektuuri ja art déco’d.
Rotermanni näitus ei piirdu ainult “Tallinna kümnega”, vaid hõlmab ka teisi tollaseid avangardliikumisi multifilmidest amatöörvideoteni. Rein Raamat kasutas kunstnikutöö puhul palju tollaseid noori. Nii valmis ka Leonhard ja Sirje Lapini “Värvilind”, milles on veel palju eelmise kümnendi hipiideoloogiat: lind muudab kõleda mustvalge linna värviliseks. Samast vaimust on kantud ka Jüri Okase amatöörfilm elevandi värvimisest laste mänguväljakul. Poole pealt muutub mustvalge värviliseks.
Teine paradoks on aga see, et paljud postmodernismist vaimustunud arhitektid on ise pöördunud ilmetu neomodernismi poole, mis ei väärtusta inimlikku keskkonda. Kõik 1970. aastate vaidlused on praegu taas päevakorras.
•• Näitusel esinevad arhitektid ja kunstnikud: Ülevi Eljand, Ignar Fjuk, Veljo Kaasik, Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu jt
•• Rotermanni soolalaos 24. augustini
