Tallinna linnahalli lugu jõudis Venezia biennaalile
Kuraator Tüüne-Kristin Vaikla, kuidas on läinud Eesti ekspositsiooni ehitamine?
Ehitasime siin täpselt nädala aega. Nüüd, kus kõik on valmis, saab küll öelda, et kõik läks hästi, aga aeg-ajalt ikka ilmnesid Murphy seadused ja tundus, et asjad töötasid meile vastu. Aga võib öelda, et kõik linnahallist kaasa toodud kraam jõudis kohale ja meie boksi ja saame täna juba paari tunni pärast [eile] ekspositsiooni avada.
Kas Eesti boks paikneb biennaalil soodsas kohas?
Meie ekspositsioon asub Arsenales, Venezia biennaalil on ju kaks ala. Üks on Giardini park, kus on rahvuspaviljonid ja need, kellel rahvuspaviljoni pole, on siin laevaremonditehases Arsenales. See on väga intrigeeriv muinsuskaitse all olev hoone, mida on täpselt nii palju säilitatud, et saaks siin ekspositsioone korraldada. Meil on päris huvitavad naabrid – ühel pool on Kuveit ja teisel pool Küpros. Oleme hästi rahva keskel siin pikas-pikas hoones, nii et tahes-tahtmata kõik jõuavad siin meie juurde. Lätlased asuvad siin ühel linnaväljakul kiriku ees, mis on ka väga tore, aga pole kindel, kas külastajad ikka sinna jõuavad. Meie jagame oma ala Küprosega ja peame siin ikkagi tsoneerima, pidasime enne arhitektidega aru, kui palju ennast siduda või eristada ülejäänud avatud ruumist.
Olete vaadanud ka teisi biennaali töid?
Nüüd just [eile kell 12] lõppes festivali kuraatori David Chip-
perfieldi pressikonverents, kus ta seletas lahti oma teemat „Common Ground” (ee ühine pind), nüüd algavad paviljonides riburada pidi avamised. Pühapäeval olid paviljonid avatud kõikidele eksponentidele, saime vabalt ringi liikuda.
Tundub mõni teema või paviljon ehk eriti sümpaatne?
Mis suhestub meie hüljatud arhitektuuri teemaga, on väga huvitav projekt Berliini Tempelhofi lennuväljast. Mulle isiklikult meeldis ka, kuidas „Common Groundi” teema oli lahti mõtestanud arhitekt Valerio Olgiati Šveitsist, kes pöördus teiste arhitektide poole palvega, et need saadaksid talle fotod sellest, mis on neile arhitektuuris oluline. See väljapanek oli ka väga lahedalt eksponeeritud ja annab hea pildi eri isiksustest arhitektuuris ja sellest, mis on neid inspireerinud. See oli kollegiaalse õlatunde väljendus.
Milliseid arvamusi olete kuulnud linnahalli projekti kohta?
Nii palju kui ise oleme jõudnud seal boksis viibida, võib öelda, et huvi on hästi suur ja külastajaid palju. Et käsitleme hüljatud modernismi ühe juhtumi kaudu, töötab päris hästi. Meil on selge ja juba kiirpilgul hoomatav teema. Muidu peab arhitektuuribiennaalil päris palju süvenema ja tegema eeltööd, et aru saada, milles on point. Praegu mulle tundub, et asi töötab.
Teema: Common Ground
29. august – 25. november 2012
Kohal 119 osalejat üle maailma, Eestit esindab väljapanek „Kui pikk on ühe hoone elu?”. Näituse autorid on Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk, näituse komissar Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Mark.
