Tallinna sissejuhatus
Tegelikult istun ma hoopis Tartus, oma korteri prantsuse rõdu juures, on öö ja tasakesi mängib Leo Kottke viimases vabas internetiraadios, ning see, millest kirjutama hakkan, on õige kaugel. Tallinn on Tartust ikka väga kaugel olnud, nii ajas kui ka ruumis. Sinna peab sõitma ja enne võileibu kaasa tegema.
Kui ma päris pisike olin ja metsas elasin, võttis onu Volli meie pere oma tuttuue Zaporozˇetsi-muhuga Tallinna kaasa. Tallinn lõhnas koorejäätise ja asfaldi järele ning loomaaed oli Lasnamäe poolmetsikule nõlvale ennast sisse seadnud. Rohkem ma sellest ei mäleta. Siniallikatest sõitsime mööda.
Paarikümne aasta möödudes oli kõik enam-vähem samasugune, loomaaed oli ära kolinud ja Lasnamäe muul moel metsikuks muutunud ning tee äärde oli tekkinud Vikerkaare-nimeline putka. See oli peaaegu Siniallikate juures, kummastav asi metsa ääres. Kakumäe oli maakoht ja Meriväljal elasid tähtsad inimesed, pooleldi linnast väljas, ja Mõigu pood oli teistsuguse varustusega kui Tartus tavaline.
Veel paarikümne aasta pärast on sellest kõigest alles Vikerkaare putka ja Siniallikad. See putka asub kusagil Kiilto pliiatsi taga nagu mingi blast from the past ja tundub, et see on midagi igavest, umbes nagu Munamägi. KÕIK muu on teisiti.
Esimene oli mingi Kolumbia kivist ja klaasist autokummikeskus. Peaaegu nagu Soomes, kus sõidad enda arust metsa vahel ja järsku näed, et mingi Nokia on ehitatud, inimesed käivad seal raha eest kasulikke asju tegemas. Siis tekkis Saku Metall – jah, kus õigupoolest asub Saku? – ja edasi pole enam mingit pidamist olnud. Kõik põllud on midagi täis, elumajad ja tööstus peaaegu segamini, lõimumine igal sammul.
Kust linn algab?
Sellised Tartust tuleku kesksed mõtted siis sissejuhatuseks. Tallinna saab teist kaudu ka ligi, õhust ja raudteed mööda ja merelt. Peaaegu mere poolt tulemine on ka Viimsist-Meriväljalt. See on päris ilus tulemine, vanalinna tornid paistavad üle lahe ja Tornimäe tornid on neist kenasti eraldi ja Lasnamäe veeru neli Dvigateli tornmaja on saanud seltsiks viienda, Tselluloosi. Ega tegelikult olegi aru saada, kust see Tallinn nüüd õigupoolest algab.
Järgmised tulemised on need surnuaedadevahelised teed Mähe, Maardu ja Kallavere poolt – teeääred täis männimetsa, autosid ja igavikku. Vähemalt surnuaedade osa jääb siin loodetavasti arendamata – “arendus” on siin kasutusel kui sõimusõna.
Peterburi maantee suund ei ole mitte väljasõit, vaid väljakäik – millegipärast on just siin teeääred kõige räpasemad, täis prahti ja pudeleid ja vana mööblit. Laagna tee väljasõit kanalitrassilt on samasugune, sealses metsatukas viimaste Lasnamäe majade kõrval on Eestis kõige enam PVC-d ja selle sugulasi ruutmeetri kohta. Tartu kammivabrik ei saa näolegi. Ainult Eskaro tehas Maardu külje all särab oma värvides, aga nüüd läks see ka põlema. Nojah, seal on ju see talvel lootusetult jääkoidest puretud järveke ka, ei saagi midagi ehitada.
Tartu maantee... aga mis siis õigupoolest peakski kohalikus mõttes suure linna sissejuhatus olema? On see kusagil mujal teisiti? Mõni kompleks on ilusam, mõni lihtsalt niisama ja ausalt viilhall, mõni mõjub nagu kontserdisaal – Würthi mõtlen, Celanderi kontor on kirju nagu kursusetöö. Sel kõigel pole tegelikult häda midagi. Aga see lõimumatu lõimimine, see on küll imelik. Jüri kortermajad ja mingid “ridakad” veel Tallinnale lähemal asuvatel logistikakeskustel seljas – võib-olla see peabki tänapäeval nii olema, aga mulle meeldiks manööverdavatest “rekka-ussidest” kaugemal elada, olgu nende peremeesloomad-laod kui tahes arhitektuursed. Muide, see lapiline Saku Metall on siiani üks paremaid objekte reas.
Pärnu maanteega on umbes sama lugu, hallid vupsavad maa seest välja kiiremini kui söögivahe. Alles see oli, kui linna juhatas sisse naljaka katusekasvuhoonega maja, mille hoovis paterdasid haned. Väga huvitav objekt tegelikult. Nüüd on selleks DSV–DFDS-i kirev kompleks, pooleli olev Baltic Disc (küll ma mõistatasin, mida nad sellega mõtlevad, kui ehitus veel rohkem pooleli oli) ja Hortese kasvuhoone. See viimane on nagu Luunja kurgivabrik, kui Tartule lähenemisest rääkida, ainult kurgivabrik on ilusam, kui jaanuari öösel üle Eesti lendad. Aga jah, igati uhke ja arenev lähenemine Tallinnale. Ainult et soliidne ja tasakaalukas roheliseplekiline Neiser ei paista enam kirevuse ja klaasi tagant välja. Ja sellest on kahju.
Viljandi maantee sissesõit on kõik üks männimets ja tänavaotsad, ja siis kolaki! – Pärnu maantee rist.
Keila poolt tulles juhatavad Tallinna sisse Harku karjäärid ja ülaltpoolt, Rannamõisa teed mööda sõites ei algagi linn kunagi, lihtsalt sellepärast, et välja sõites ei lõpe ta ka kunagi. Ehk pärast Tabasalu. Aga kui millestki räägida tasub, siis on see hoopis Arigato juba valmima hakkav keskus järvest linna pool. Ilus asi, ei tekigi tahtmist eskiisiga võrrelda, et mis siis seekord on töö käigus ära lörtsitud ja mida tegelikult mõeldud oli.
Kokkuvõte on tegelikult kummaline – Tallinnal ei ole sissesõite. Ma ei mõtle selliseid põrguväravaid, mis on Tartu poolt tulles ees. Linn ei juhata ennast sisse kui linn. Mingil hetkel oled lihtsalt sisse ja tühjaks imetud ning ära eksinud.
Aga parim väljapääs on üle Pääsküla raba. Viimaste eramajade vahelt läbi, ja oledki Karu Pees ja vaba mees.
