Tallinna– Tartu maanteel, Ussisoo needuse jälil
Kas mängus on needus, liiklejate hullus, tee viletsus või tont teab mis? Vanarahvas tunneb soo ja raba lumma, virvatulukesi, mis lubavad õnne. Kas see kordub soo- ja rabavahelisel teel? Pikad laugena tunduvad Ussisoo kurvid ja remonditud tee lubavad justkui lahedat möödasõitu, aga…
Ussisoo bussipeatuse ooteputka on grafitit täis. Aknaid pole ühtegi. Tühi Törley vahuveini pudel. Kui lagastatud hoones seista, silmad sulgeda ja kuulata, hakkab veidi kole. Sahh ja sahh mööduvad väikeautod, uua ja uua suured. Lakkamatult. Kõrvades hakkab huugama. Tohutu mööduv jõud, sahh-sahh, uua-uuua, tuhanded tonnid. Mis on selle kõrval üks inimene, seitsekümmend kilo vett ja kondikesi. Raks ja … läinud ta ongi. Sahh-sahh, uua-uua ei vaibu.
Ussisoo lõigu leiab lihtsalt üles. Sellest nii Tallinna kui ka Tartu pool on elektroonilised ohutahvlid koos liiklusmärgiga. Neil olev tekst hoiatab kas libeduse või teel oleva avarii eest.
Paide politseinik Üllar Kütt on Ussisoo üle palju mõelnud. Ilm muutub raba vahel kiiremini kui mujal. Kurvid on salakavalad, justkui õhutavad möödasõidule, aga siis lõpevad kiiresti. Ja remonditud ala ümbritsevad kraavid, mis ei lase teelt ohutult välja sõita. Kui lahkud teelt, käid sõidukiga üle kaela. Hea, kui vaid korra.
Üllar Kütt pakub võimalusi lõiku ohutumaks muuta: „Vigastatute ja hukkunute arvuga plakati ülespanek. Ehk autovrakk posti otsas. Kiirust piirata.”
Et lõigule jääb ka automaatne ilmajaam, oleks võimalik see ühendada elektrooniliste ohutahvlitega. Üks nupulevajutus võiks süüdata kiirust piirava märgi.
„Loomulikult võib see kõik mõjuda, aga ka mitte, ent kui me ei proovi, siis me ei tea,” räägib mees, kes on sel lõigul näinud kümneid avariisid.
Viimastel päevadel, pärast nelja inimese hukkumist, on tehtud palju ettepanekuid. Maanteeamet on need tagasi lükanud. Väidetakse, et hullu pole midagi, korralik tee. Ja kui viga on, siis vaid liiklejate kõrvade vahel. Statistika näitab liiklusohutuse paranemist.
Anna ihkab valgusfoori
Pea igaüks Anna asula inimestest on nõus rääkima oma murest Ussisoo lõigu pärast. Tihti on just Anna inimesed need, kes õnnetusse sattunuid esimestena lohutavad. Aitavad aega parajaks teha, kui autosid kraavist välja vedavaid treilereid oodatakse.
Kauplus-kohviku müüja Kaja Näpping on paljudele avariiohvritele oma poes turgutuseks tasuta teed pakkunud. „Möödasõite võiks hulga vähem teha, on ohutum,” arvab tema.
Eriti hull olevat olukord Anna vahel reedeti, kui Tallinnast ja Tartust saabuvad lõpmatud autovood. „Võid tee ääres ajalehe läbi lugeda, enne kui teisele poole saad.” Müüjal on meeles juhtum bussile ihkava vanamemmega. „Buss juba tuli ette, aga tema ootas ikka teisel pool teed, keegi teda üle ei lasknud, hakka või valgusfoori paigaldama.”
Kohalikku bensiinijaama on sisse astunud müügijuht Tarmo Palm, kes läbib kuu jooksul kuus tuhat kilomeetrit. „Möödasõidu keeld Usssoo lõigule,” on mehel vastus varnast võtta.
Külavanem Karin Seema uurib kiiruga kihelkonna ajalooraamatust järele, et tegelikult on tegemist Tellissaare rabaga, mille veerde olevat jäänud Ussisoo talu.
Treilerid ohjeldavad hulle
Kükita kohvikus teeb treilerimees Meelis aega parajaks. „Seadus peaks keelama üle 80 km/t tunnis liikuvast autost mööda sõita,” arvab sohver. „Mingil juhul ei tohi korrata lollust, et rekka’del ei lubata Tartu teel sõita, sest just suured autod, millel kiirusepiirajad peal, suudavad hullumaja veidikenegi ohjeldada,” leiab Meelis. Pea sama sõnab treilerimees Igor Petrun Mäo ristis.
Ussisoo lõigust Tartu poole on tükk rahulikku maad, aga kuulsa Adavere tuuliku juurest läheb statistika taas avariirohkeks. Tuuliku grillbaari peremees Aivo Gulg näitab laternaposti, millesse ühel ööl põrutas hullumeelne BMW-seltskond. „Tulid otse külateelt, ei saanud pidama,” laiutab Gulg käsi. Aga miks on Adaverest edasi Puhu ehk Põltsamaa risti poole palju avariisid? Gulg arvab, et kui Ussisoo vahel tuli kurvitada, siis nüüd on meestel äkki korraga lai sirge ees ja köetakse, kuis mootor võtab.
Tee 122. kilomeetril on üks eriti tuntud kütmiskoht, kus politseinikud on kohalikke rajarekordeid fikseerinud …kuni ühel päeval selgus, et kuusehekk, mille taha politseiauto pargiti, on kadunud. „Puud olid öösel lausa jalalt mootorsaega maha võetud, samasse vedelema jäetud,” räägivad Jõgeva politseinikud Ülar Rätsep ja Sulev Jürgenson. Jutupaigast kaugele ei jää koht, kus hukkus näitleja Dajan Ahmet. Möödasõitvad teatriseltskonnad panevad sinna küünlaid.
Rätsep ja Jürgenson sõidavad, iga kurvi taga meenub neile mõni avariikoht. Ja 17 aastat liiklust ohjeldanud meeste jutus kordub üks, aga oluline tõde: ohutuks autosõiduks on kõige tähtsam see, mis jääb kõrvade vahele.
Imavere risti ligidal seisab kivi 1991. aastal kukkunuile. Kui selle kõrval seista, silmad kinni panna ja kuulata, hakkab veidi kole. Sahh ja sahh mööduvad väikeautod, uua ja uua suured. Lakkamatult. Tohutu mööduv jõud, sahh-sahh, uua-uua, tuhanded tonnid. Mis on selle kõrval üks inimene, seitsekümmend kilo vett ja kondikesi. Raks ja …läinud ta ongi.
Võimalusi Ussisool õnnetusi vältida
•• Täielik möödasõidukeeld kuue kilomeetrisel lõigul.
•• Kiiruse alandamine liiklusmärkidega 80 km/t või 70km/t-ni.
•• Operatiivsed elektroonilised hoiatustahvlid kiiruse piiramiseks, kui tekib libeduse oht.
•• Ohvrite arvuga tahvlid tee äärde.
•• Autovrakk posti otsa.
•• Liikluspsühholoogide kaasamine paiga arusaamatu õnnetusterohkuse uurimiseks.
Soovitus sohvrile
•• Tee nii vähe möödasõite kui võimalik, ära karda „tropiks” sõimamist, kui liigud alla lubatud maksimaalkiiruse. Liikluseeskiri ei kohusta kedagi sõitma suurima lubatud kiirusega, oluline on mitte takistada teisi.
•• Kui selja taha on tekkinud autorivi, lase nad mööda, sõites paremale teepervele ja andes möödumisvõimalusest suunatulega märku.
Allikad: kohalikud elanikud, politseinikud, autojuhid
