Tallinna võimumeeste eneseteostus väljakutel
Linna arengut võib vaadelda elamuehituse kasvu, transporditeede, haljastuse, muinsuskaitse või kasside liikumistrajektooride aspektist. Rotermannis avatud Tallinna linnaplaneerimisnäituse keskmes on linnaruumi klassikaline element – väljak.
Aegade algusest on väljak olnud avalik koht, kus kaubeldakse ja suheldakse, kus toimuvad avalikud hukkamised, kukepoksid ja kelmused. Väljakud on ka võimuvõitluse areen, mida kajastavad määratud hooned ja monumendid. .
Rotermanni soolalao näitus on tähelepanuväärne juba ainuüksi sellega, et toob välja Tallinna kõik olulisemad 20. sajandi generaalplaanid, alustades Eliel Saarise Suur-Tallinnaga (1913) ning lõpetades 1999. aastal valminud Tallinna üldplaneeringuga. Nende vahele jääb planeeringuid, millest vaid kuuldud ollakse – olid ju nõukogude ajal gen-plaanid salastatud ning avalikkuseni jõudsid neist vaid populistlikud kommentaarid. Mõnda varasemat plaani pole hiljem väga tahetudki meenutada – näiteks 1922. aasta oma, kus Eugen Habermann vanalinnast suure magistraali läbi kavandas, mida tänase muinsuskaitse teadlikkusega isegi piinlik vaadata.
Tallinna üldplaneeringute kontekstis on esile toodud Vabaduse ja Viru väljakute arvukad planeeringud ja projektid. Kui esimesed eestlased Tallinnas võimule pääsesid, siis hakkasid nad esindusväljakut kavandama Viru väljaku (tollase Vene turu) kohale.
Eesti Vabariik suundus Vabaduse väljakule: 1930. aastatel valmisid seal suurejoonelised riigi esindusväljaku plaanid, mis ei jäänud maha Mussolini omadest Roomas. Nõukogude võimule ei sobinud Vabaduse plats tema Eesti-aegse tähtsuse pärast ning uhke Nõukogude maja ja Stalini monumendiga Keskväljakut hakati kavandama taas Viru väljaku kohale.
1990. aastad on Vabaduse ja Viru väljaku vahel toimunud otsekui pingpongimäng – kord vaieldakse ühe, kord teise üle. Praeguste otsuste järgi pole üht neist enam vaja – mitte enam poliitline vaid raha võim kavatseb Viru väljaku kaubamaju täis ehitada. Vabaduse platsiga seoses aga räägitakse taas koguni Vabaduse monumendist.
Näitus ei taha olla propagandaüritus ühe või teise tänase otsuse suunamiseks. Vältimaks võimalikke kõmisevaid kõnesid jätsid korraldajad näituse piduliku avamise seekord ära. Muuseumi eesmärk on esitada poleemilisi materjale võimalikult neutraalselt, pakkudes avalikkusele võimaluse ise otsuseid teha.
