„Talveöö” festival. Vaatan, kuidas ta vaatab, kas ma vaatan
Aeg: eelmise nädala kolmapäev. Kõnnin endise Tallinna transpordikooli poole. Seal on „Näitus B”, selleaastase „Talveöö” festivali üks kõmulisemaid töid. Vihma sajab, minna tuleb läbi lompide. Talveööd missugused. Aga ilm ilmaks. Tõeliselt ebamugav on hoopis näitus ise. Või peaks ütlema – lavastus? Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit näitekirjaniku, kunstniku ja lavastaja Brett Bailey töö tähendab ringkäiku „näitusesaalides”, kus eksponaatideks on reaalsed inimesed. Nende abil räägitakse koloniaalajaloo õõvastavamatest hetkedest, aga ka hilisematest rassistlikest juhtumitest. Ajast, kui orjade piinamisse mahtus palju valge inimese võigast loomingulisust; olukordadest, mis panevad mõtlema, kuidas on võimalik, et inimesed enesest sellised sügavikud on suutnud leida.
