“Talveöö” teatrifestivalile valitud klassika veeres seinast seina

“Talveöö unenäo” festival tõi Tallinna kaks klassikatõlgendust, mida võib omal moel tõlgendada äärmustena, kuid millel on sellest hoolimata oma õigustus.

Iisraeli Gesheri teatri “Ori” oli püüe viia proosatekst võimalikult adekvaatsesse teatrivormi, jutustades teatri väljendusvahenditega Isaac Bashevis Singeri kirjutatud lugu. Valgevene Janka Kupala teater seevastu üritas Anton TsŠehhovi klassikalist “Kirsiaeda” interpreteerida ilma autori kirja pandud dialoogita, mis ju sisuliselt “Kirsiaia” moodustabki.

Gesheri teatri esinemine on hea näide eepilisest teatrist, kus lugu jutustades antakse toimuvale selged aktsendid. Tõestades nii juudiks olemise vaeva ja õnne. Singeri proosa muutus teatris eredaks rahvusliku meelsuse väljenduseks. Tuletagem meelde, et Iisraeli näol on tegemist sõjaolukorras riigiga, kus patriotismist kunagi puudust ei tunta.

Teatrilaval said karikatuurse varjundi Singeri romaani poolakad, keda mänginud näitlejad õigustasid oma lavalolemist põhiliselt juute ahistava tegevusega.

Niisamuti oli nähtud “Ori” meisterlik oma teatrivahendite skaala poolest. Kasutatakse neidsamu metafüüsika algelemente, mida teatrikunst varemgi kasutanud – tuli, vesi, maa. Ent see, kuidas need elemendid lõimuvad teatrilukku, räägib lavastaja Jevgeni Ariei peenest kunstitunnetusest ja suurtest kutseoskustest.

Teistmoodi tegemise vajadus

Valgevenelaste “SV” on käsitletav kui Tšehhovi-mäng, mille taotluse taga peitub traditsioonidest eemaletõukav vajadus teha teistmoodi, kui seni tavaliselt tehtud. Seda ideed viidigi innustunult ellu, mõtlemata, milline Tšehhovi näidendi sõnum võiks vormuda vahetuks tänapäeva peegelduseks.

Vahest ainult episood juhusliku möödakäijaga (mis tavaliselt kipub ära kaduma) kandis selgemat kaasaegsemat sõnumit. Enamikus oli tegemist küllalt krestomaatilise tõlgendusega, kui jätta arvestamata tõsiasi, et teatrikeeleks oli dialoogi asemel valitud tants ja plastiline liikumine.

Kui proovida vaadata “SV” stseene värske silmaga, teeseldes inimest, kes pole “Kirsiaeda” lugenud, tuleb välja, et pooled stseenid ei käivitu ja seal toimuv jääb seetõttu publikule arusaamatuks. Aga ega julge eksperimenteerimisega jõuagi alati täit tulemust saavutada. Selleks teatrifestivalid ongi, et näidata/näha põnevamaid uutmoodi kunstitegemise katseid ja selleks on sinna vaja ka “vana head” teatrit, et luua kontekst, milles uutmoodi kunstitegemine esile tuleks.

Valgevene kunstielu loomulik valik

•• Kui Jaak Allik küsis Janka Kupala teatri arutelul: “Kas Valgevenes on tsensuur?”, vastati selgelt, et on. Seda põhjendati võrdluses Venemaaga, kus saavat ja võivat teha märksa enamat.

•• Täpsemal küsitlemisel selgus, et Valgevene tsensuuriga on segased lood. Nõukogude ajast pärit mehhanisme, kus vastavad ametnikud midagi otseselt keelavad, ei ole. Küll aga on täheldatav inimeste hirm otsustada ja mida enam võimu, seda suurem on hirm. Nii tulebki välja, et LukasŠenko rezŠiimile meelepärased otsused sünnivad “täiesti loomulikul moel”.

•• Ka ei usu valgevenelased oransŠi revolutsiooni võimalikkusse oma kodumaal.

•• “Me kõik naerame LukasŠenko üle, kuid ta on tegelikult ühiskonnast igasuguse opositsioonilisuse välja rookinud,” ütles valgevenelane, kelle nime on õigem mitte nimetada. A.L.