Seda, mis need kurikuulsad tamasseri (damaskuse) rauad Oskar Lutsu “Kevades” on, teavad üldjoontes kõik. Ent see, et damaskuse teras ei olegi see teras, mis Damaskuse linnas Süü-riamaal tehakse, tuleb mõnelegi üllatuseks. Tegelikult kaheldakse, kas tol linnal üldse on damaskuse terase saamislooga mingit olulist sidet.

Damaskuse terase olemust ja saamislugu tutvustab näitusel Arraku ja Liivo Niglase koostöös valminud videofilm kogu protseduurist alates materjali valimisest kuni ühe noatera valmimiseni. Damaskuse terase eripära on see, et kaks või rohkem terasesorti keedetakse kokku kuni mitmesajakihiliseks materjalitükiks, milles kihtide erinevad tugevus-, elastsus- ja teised omadused täiendavad üksteist, muutes raua veelgi vastupidavamaks.

Väänlevad mustrid

Damaskuse terasest valmistatud esemeil saab söövitamisega esile tuua kihtidest moodustunud geomeetrilised või väänlevad mustrid. Materjali eriline kaunidus on justkui tehnilises protsessis kaasa antud boonus. Kui aga terase kokkukeetmisel tehakse mõni viga, jääb materjal liiga pehme ja sellest valmistatud nuga ei lõika hästi.

Legendaarsest materjalist on valmistatud läbi aegade külmrelvi, püstoliraudu ja mida kõike veel. Arraku esimesed damaskuse terasest noad pärinevad 1989. aastast. Oskuste kasvades, vigadest õppides on ta looming arenenud peenetundelisemaks, lihtsamaks, maitsekate detailidega läbipikitud relvakunstiks. Ise ütleb ta, et on praegu jõudnud murdepunktini, mil tunneb end juba relvasepana.

Arraku relvade hulgas on esemeid, mida lausa tahaks käes hoida, omada. Neis on mingit uudset, modernset vormi, uljast kaart. Nad vastanduvad muuseumikogudest pärit aristokraatlikele vanaaegsetele Kaukaasia kinĻallidele, Malai krissidele ja Jaapani wakizashi-mõõkadele. Kui neil on olnud kindel otstarve – tappa, kaitsta, hirmutada ja näidata sotsiaalset positsiooni – siis Arraku noad on unistamiseks, meelisklemiseks. Nende ühine tunnus on vast uhkus, uhkustamine.

Uhked on ka materjalid, millest valmistatud nugade käepidemed ja tuped: mammutikihv, pähklipuu, vaalahammas, morsakihv, eebenipuu, maarjakask, türkiis, hõbe. Iga tupp või alus on salajane paik, pesa, millest välja võttes tera muinasjutuliselt särama hakkab.

Nukker interjöör

Oli siiski ka midagi nukrat ses näituses, eelkõige lossis. Kas ei aja kurvalt naerma sealne interjöör, millega iga külastaja peab kokku puutuma juba majja sisenedes? Miks tervitavad lossi astujat, ajalooliste väärtuste või Arraku näituse külastajat kaheksakümnendate varieteele iseloomulikud peegliruudud?

On arusaadav, et kohmakad vitriinikastid väljapanekusaalis võivad olla turvalised ja teistsugune eksponeerimisviis oleks liialt kulukas, kuid kõik ei näi siiski ainult raha taga seisvat. Ehk tulevad ka erinevate võimude ja asukate vintsutusi läbi elanud Maarjamäe lossile endale paremad ajad. Nii nagu damaskuse terast ikka ja jälle avastatakse ja arendatakse.