Tambergi vabadus ja mitmekülgsus
Maestro portree läbi erinevate nimekate õpilaste
muusikakriitik Eino Tambergi kontsertõhtu Rotermanni soolalaos kujunes helilooja portreeks tema nimekate õpilaste teoste kaudu. Kui otsida eesti heliloomingus koolkondlikke piirjooni, siis nii sõjaeelsetel kui eriti -järgsetel aastakümnetel jättis noorte komponistide kujundamisse kõige sügavama jälje professor Heino Eller. Tema õpilased olid Tubin, Pärt, Rääts, ka Naissoo ja Ojakäär.
1970-ndatel hakkas piirjooni võtma juba teine koolkond – Eino Tambergi oma, kes 1968. aastal alustas Tallinna Konservatooriumis pedagoogitööd. 30 aasta jooksul on Tambergi käe all kõrgkooli lõpetanud 22 noort heliloojat (veel neli õpivad praegu EMA-s).
Tambergi metoodika üheks hinnatavamaks jooneks on oskus kujundada kompositsioonitundides tõeliselt loominguline atmosfäär. Mäletan ka oma tudengiajast, et Tambergile oli üdini võõras mistahes rutiinsete lahenduste poole pöördumine.
Kontserdil kõlanud nelja helilooja teoste valik lubas aimata neoklassitsistlikku pitserit. Esimesena tuli Pärt Tarvase esituses ettekandele varalahkunud Alo Mattiiseni Tellosonaat (1985, arr. E. Tamberg 1998). Laulva revolutsiooni heliloojana tuntud Mattiiseni süvamuusikat teatakse märksa vähem. Teose algupärand on kirjutatud tellole ja klaverile, Tambergi redaktsioonis kammerorkestrile on klaveril praegugi üsna oluline roll. Seade kohta siiski niipalju, et peakulminatsiooni fortes muutus orkestratsioon nii tihedaks, et solist ei kostnud enam välja (ehk pidanuks solistipartii transponeerima oktaav kõrgemale?). Sonaadi lõpp aga oli orkestraalselt veenev – koos uue muusikalise materjaliga ilmus ka uus, eelnenust hapram ja läbipaistvam orkestratsioonitasand. Järgnenud Tambergi ”Prelüüd ja metamorfoos” (1970/1998) on karakteerne miniatuur, mille kompositsiooniline idee seisneb suhteliselt lihtsa muusikalise kujundi sisemises arengudünaamikas.
Peeter Vähi Concerto piccolo (1975), väike klavessiinikontsert kõlas Aina Kalnciema esituses. Helilooja esimese suurema teosena on see kirjutatud veel õpingupäevil Tambergi käe all. Kolmeosalise kontserdi kompositsiooniplaan vastab tees-antitees-süntees mudelile. Helikeeles võib siin jälgida barokkmuusika stilisatsiooni kuni finaalini, mis on rohkem polüstilistiline osa. Tambergi ”Teekond keelpillidele” (1990/1997) vorm on silmatorkavalt tiheda liigendusega. Teoses on palju kujundlikke elemente, mis kombineeruvad kõikvõimalikes seostes. Tambergi ”Öölauludest” (1992/1997) oli köitvaim ”Jälle mõtlen su peale” (Doris Kareva), Leili Tammeli esituses kõlas poeetiliselt traagiline elutunnetus, mis arenes lõpuks heakõlalisse rahunemisse.
