Tampere teatrifestival pakkus rahvus- vahelisi ja kodumaiseid piiri ületajaid
Tampere Teatrisuvi on selgelt kuraatorifestival. Selle kolm kunstilist juhti sõidavad mööda maailma ringi, vaatavad teatrit ja kutsuvad parimad augustiks Soome festivalile. “Me teeme seda festivali soomlastele,” kuulutas festivali kunstiline juht Jukka-Pekka Pajunen veendunult, rõhutades pigem muu teatri pakkumist soomlastele kui soome teatri viimist, tutvustamist ja propageerimist muule maailmale.
Avignoni ja Edinburghi kuulsate teatrifestivalide kõrval vaikselt toimetav Tampere Teatrisuvi võib jääda isegi tamperelastele endile üsna märkamatuks. Ometi on seal kohal maailmanimed nagu Tim Crouch, Mark Ravenhill ja Chris Kondek. Tampere festival ei ole küll uute talentide avastaja nagu kaks eelmainitut (eriti Edinburghi festival), kuid seda võib siiski nimetada prestiišikaks festivaliks.
Seda enam, et tänavu otsustati keskenduda teatri uuemale näole. Hüüdlauseks oli “Piirideta teater” – teater, mis kombib traditsioonide paindlikkust ja venitab lavastuse piire. Seda tehes näeb teatri piiramatuid võimalusi, see avab uusi võimalusi, kuidas kõnetada publikut ning täita lavaruumi. Muu hulgas oli rõhuasetus ka uuemal inglise teatril.
Jutustaja tagasitulek
Inglise teatri värskete ja tuntud nimede Tim Crouchi ja Mark Ravenhilli kaudu näeb sealse teatri uusi rõhuasetusi. Taas on oluliseks muutunud teatri roll loo jutustajana, lugu ise on jälle ausse tõstetud. Crouchi lavastuses “My Arm” (“Minu käsi”) jäävad teised lavastuslikud elemendid tagaplaanile ning prevaleerib lugu ja jutustaja. “My Arm” räägib kümneaastasest poisist, kes ilma erilise põhjuseta otsustab üks päev oma käe üles tõsta ja seda mitte kunagi enam alla lasta. 30 aastat hiljem on temast saanud arstiteaduse kuulsus ja kunstimaailma ikoon.
Crouch palub etenduse alguses inimestel loovutada oma asju – ilusaid või koledaid, tähtsaid või mõttetuid. Neist esemetest saavad tegelased (või õigemini nende illustratsioonid) tema loos. Kogu lugu kulgeb meenutusena, mälestusteribana, mis väidetavalt jookseb enne surma silme eest läbi.
Crouch usub, et kui lavastus on lõpuni mõeldud ja peensusteni paika pandud, siis ei ole publikul seal enam midagi teha, vaataja ei tunne ennast looga seotud olevat. Tema jaoks on oluline, et publik oleks osa etendusest ja tunneks end sellena. Ta jätab vaatajale palju tõlgendamisruumi ja oma paralleelide tõmbamise võimalusi. Kunagi näitleja olnud ja nüüdseks automaatsest lavastaja käskude täitmisest väsinud Crouch nihkub üha kaugemale psühholoogilisest läbielamisteatrist ja lähemale iseenda loole. Teater ei ole tema maailmas materiaalne kunstivorm, vaid publiku ja esineja vaheline suhe ning viis, kuidas saavutada nende vahel kontakt. Crouchi eesmärk “My Armis” on kõnetada oma tundeid ning dematerialiseerida teatrit.
Lihtne ja inimlik, läbimõeldult ja kandvalt jutustatud lugu elumõtte otsimisest, tahtejõust ja kangekaelsusest poeb naha alla ja läheb hinge.
Klišeede sarkasm läbi klišeede
Ravenhilli “Product” seevastu pillub sarkasmi. Lavastus kombineerib nii filmimaailma klisˇeesid kui ka levinud (vale)arusaami islamiriikidest, terroristidest ja 2001. aasta 11. septembri sündmustest. Närvidele käiv produtsent jutustab näitlejannale ümber tema järgmise filmi stsenaariumi: New Yorgi kaksiktornide varingus armastatu kaotanud naine armub enesetaputerroristi, sellele järgneb halbade märulifilmide nõmedamaid elemente koondav süzˇee. Filmimaailma iiveldama ajavate klisˇeede kaudu mõnitab Ravenhill inimeste seas kulutulena levivaid väärarusaamu ja tõlgendusi läänemaailma ja islamimaade konfliktist. Ka Ravenhilli rõhk on loo jutustamisel, kuigi näitlejatöö sellisena (s.t näitleja on ikkagi näitleja, mitte esitaja) on talle tähtsam kui Crouchile. Mõlemat võib pidada soolotükiks ja mõlema lavastuse ainukesi tegelasi tegelikult jutustajaiks.
Crouch oli toonud festivalile ka oma uuema lavastuse “An Oak Tree” (“Tamm”), mis räägib vaimujõust ning paneb taas rõhu jutustamisele. Peategelasteks on tütre kaotanud Isa ja Hüpnotiseerija (kes Isa tütrele autoga otsa sõitis, mida Isa ei tea), kelle sõus ta osaleb. Hüpnotiseerijat mängib alati Crouch, kuid Isa rollis on alati eri näitleja, keda siiamaani on olnud kokku 87. Isa rolli astujal ei ole mingit aimu, kuidas etendus hakkab kulgema. See tekitab erilist põnevust, naljakaid olukordi ning tugevat energiat kahe näitleja ja publiku vahel.
Kvaliteet tänaval
Tampere teatrifestivali meeskond teeb ka tublit tööd, propageerides kvaliteetset tänavateatrit, mida Eestis näha ei saa. Nimekaim neist oli sel aastal briti tänavateatritrupp Avanti Display oma südamliku tükiga “Mr Lucky’s Party” (“Hr Õnneseene pidu”), mida kannab peen inglise slapstick-huumor ja mis räägib vanemast härrast, kes on kutsutud sõbra teeõhtule. Sinna ta aga ei lähe, sest alati sajab vihma – isegi katuse all, isegi vihmavarju all, isegi telefonist tuleb vett ja tort on nagu märg svamm. Kirjud peomütsid teevad etenduse halenaljakaks ja natuke kurvaks. Lisaks raamatukogu esisel platsil esinevale Härra Õnneseenele on Tampere festivalil Encorebaana kava, mille raames eri trupid annavad kohvikutes ja baarides tasuta etendusi.
Soome enda “piire ületavad lavastused” (põhiprogrammis kokku 18) keskendusid sel aastal valdavalt kas ühiskonna- või teatrisüsteemi kriitikale. Oli see siis Soome vähemustele keskenduv “Sorsastaja” (Soome Rahvusteater) või võrdõiguslikkust nõudev “Nainen palaa” (IRTI-ryhmä ja Philomela-kuoro), tänapäeva elu palavikulisust ja mehaanilisust tauniv “Electronic City” (Teater Viirus & 90°) või hoopis teatri enda vahendeid otsiv, leidev ja laiendav “Heidi Hoo ei ole enää täällä töissä” (Q-teatteri). Võib öelda, et 38. Tampere Teatrisuvi suutis ületada mitutki piiri.
38. Tampereen Teatterikesä
7.–13. augustini Tamperes
Piirideta teater
Üheksa väliskülalist
18 Soome lavastust põhikavas
OFFTampere kavas üle 30 trupi
Festivalitelk üle kümne esinejaga
Kümme seminari ja töötuba
Great Nocturnal Happening – karnevalilaadne üritus, mis ühendab ja segab eri kunstivorme
