Täna 75 aastat tagasi avati Tallinna Vabaduse väljakul Kunstihoone
15. septembril 1934. aastal, s.t täna 75 aastat tagasi, avati suure eesti kunsti ülevaatenäitusega pidulikult Tallinna Kunstihoone, mis oli tegelikult esimene uus hoone Vabaduse väljaku põhjaküljel. Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku poolt funktsionalistlikus stiilis projekteeritud hoone (siit ka rahva pandud nimi „kunstikummut”) pani alguse terve kunstikompleksi kujunemisele linna esindusväljakul.
1950-ndate alguses ehitati Kunstifondi hoone, mille valmimisest on praegu Kunstihoone kogudest valitud teoste näitusel ka Aleksander Pilari akvarell. Kunstihoone ise sai juurde kaks saali ja alumise galerii. Kui lisada veel kunstnike ateljeed ja korterid ning KuKu klubi, siis kihas siin aktiivne kunstielu, mida jätkati ka Nõukogude ajal kui vaba mõtlemise ja boheemluse kants.
Päts käis avamas
Miks rajati Kunstihoone just linna peaväljaku äärde? Ühe põhjusena tuuakse esile, et kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapitali esimees oli kunstiharidusega Voldemar Päts, kelle riigivanemast vend Konstantin Päts oli ka ise hoone avamisel.
Hoone arhitektideks olid, nagu juba mainitud, Anton Soans ja Edgar Johan Kuusik. Kuigi Soans oli veendunud funktsionalist, arvab Leonhard Lapin, et Kuusiku roll oli Kunstihoone juures tähtsam – seda klassikalise aatriumimaja ruumilahenduse poolest. Igal juhul kandis koostöö vilja. Soomlased on olnud isegi kadedad, sest ausalt öeldes on veidi varem ehitatud Helsingi Taidehalli päris kole.
Sõjas sai Kunstihoone kõvasti räsida, kuid jäi püsti. Räägitakse, et kui Jaroslavlis olnud kunstnikud kuulsid koduteel, et Kunstihoone on alles, siis jagati juba ateljeesid ja kortereid. Pärast sõda ehitati Kunstihoonele peale veel üks korrus, mis oluliselt rikkus hoone täiuslikku proportsiooni. Mõnetine kompromiss funktsionalismi ja klassika vahel on ka kaks Juhan Raudsepa pigem sotsrealismi või natsikunsti meenutavat skulptuuri „Ilu” ja „Töö” fassaadi niššides. Jüri Ojaver kasutas 1993. aastal idee ära ja tegi täpselt sama koha peale hoone sees omad nišid.
Ega Kunstihoone Nõukogude ajal kaubandusliku välimusega hiilanud. Asi muutus, kui 1992. aastal saabus siia äkitselt Šveitsi kuraator George Steinmann oma projektiga „Ruumi naasmine”. Välismaise raha toel tehti Kunstihoones vähemalt sanitaarremont, praod seintes kummitavad siiani.
Institutsiooniliselt iseseisvus Kunstihoone 1991. aastal ja selle intendandiks sai Anu Liivak. Kahjuks olid Kunstifondi ostud selleks ajaks lõppenud ja Kunstihoonele üle läinud kunstikogu täiendamine jäi soiku. Nüüd juhib Kunstihoonet Harry Liivrand, kes kutsub kunstnikke andma oma töid täiendamaks Kunstihoone kollektsiooni.
