Täna linastub Pöffil esimest korda dokumentaalfilm Priit Pärnast
Vapper türgi naine seisab filmides vaba ühiskonna eest
Türgi filmilavastaja Yesim Ustaoglu loodab oma riiki ja ühiskonda vaba ja avatuna näha ning räägib selle eesmärgi nimel oma filmide kaudu ajaloo valusatest hetkedest.
Pöffil näidatud Ustaoglu film “Oodates pilvi” räägib konkreetsete inimsaatuste näitel 1916. aastal Türgist deporteeritud kreeklastest – sündmusest, mida ametlik ajalookäsitlus tunnistada ei taha.
“Meie tegelikkuses on siiamaani alles palju ajaloost pärit viha,” ütleb ta kreeklaste ja türklaste suhete kohta. “Aga meil on ka väga palju ühiseid väärtusi, mis meid ühendavad. Seda filmi tehes puutusin kokku paljude kreeklastega ja mul on palju häid kreeklastest tuttavaid.”
Yesim Ustaoglu on ise pärit sellest kandist, mida “Oodates pilvi” kujutab. Musta mere rannikul Kirde-Türgis elas omal ajal lisaks türklastele kreeklasi ja armeenlasi. Ta õppis tundma selle paikkonna kultuuri.
“Oodates pilvi” on leidnud pärast Türgi kinodes linastumist vastakaid arvamusi. Ustaoglu sõnul on palju neid, kes ütlevad, et filmis kajastatut pole kunagi olnud või siis praegu pole õige aeg sellest rääkida. Samas on ka noorem ja ärksam kiht inimesi, kellele on filmi sõnum tähtis. Ja mitte ainult noortele. “Minu juurde tuli Istanbulis kord üks vanem naine ja ütles, et nägi mu filmi ja see liigutas teda väga,” ütles filmilavastaja.
Ustaoglu eelmine film “Päikesele vastu” (1999) võttis üles teise türklaste jaoks valusa teema – kurdid. “Päikesele vastu” on võitnud hulga mitmesuguseid auhindu.
Yesimi sõnul pole filmide loomine Türgis raske, tsensuur puudub. Raske pole ka sõita filmiga menukalt mööda rahvusvahelisi festivale. Muret valmistab talle filmi linastamine kodupublikule – koopiaid on vähe ja levi piiratud, tema filmid levivad art house’i süsteemis, kus nad laia publiku vaatevälja ei ulatu. Ühiskonna asjadest valusasti rääkiv kunstikino jääb Türgi tõusva kommertsfilmi varju.
“On väga oluline, kuidas minevik meid mõjutab,” ütles Ustaoglu. Viimasel ajal on Türgis ilmunud raamatuid seni tabuks peetud armeenlaste genotsiidist. “Üks filmilavastaja lõpetab esimest türgi dokumentaalfilmi armeenlaste teemal.” Yesim Ustaoglu kuulub züriisse, mis valib Pöffi rahvusvahelisest võistlusprogrammist parima filmi.
Jaapani tekst eurooplaste kaamera ees
Selle aastase Pöffi võistlusprogrammi kuuluv film “Sõrmuse sõrm” on huvitav eelkõige seetõttu, et filmi on vändanud eurooplased ühe jaapani bestselleri põhjal, mille tulemusel näeme ekraanil omapärast ja huvitavat teost.
Prantsuse naisrezissööri Diane Bertrandi film “Sõrmuse sõrm” põhineb jaapanlase Yoko Ogawa raamatul, mis on praeguseks tõusnud juba kultusromaani staatusesse. Ekraaniversiooni kokku kirjutanud Bertrand on algteksti ka mõningaid omapoolseid lisandusi teinud.
Ogawa raamatul põhinev film räägib kummalise loo ühest tüdrukust, Irisest (kelle osas teeb oma filmidebüüdi kaunis noor ukraina näitlejanna Olga Kurilenko), kes satub sekretärina tööle kummalisse laboratooriumi, kuhu inimesed toovad igaveseks säilitamiseks oma isiklikke esemeid, millega neil on mingi emotsionaalne side.
Ka tuleb Irisel jagada motellituba ühe madrusega, keda ta kunagi ei näe, sest öösiti käib noormees tööl ning hommikul jõuab oma tuppa alles siis, kui tüdruk on juba läinud.
Sellele mitmekihilisele mõistuloole läheneb Bertrand omapärasel moel. Ühest küljest on tegu Aasia kinost tuttava tunnetusliku filmikeelega, mis viimasel ajal üha rohkem on populaarsust kogunud, kui meenutada kas või Kim Ki-Duki filme. Sinna juurde on lisatud aga euroopalikku või eriti just prantslaslikku seksuaalsust-erootikat, mis on filmi üheks keskseks elemendiks.
Just tänu nende kahe teema segunemisele ongi “Sõrmuse sõrm” huvitav ja omapärane teos, kuigi ka mõnevõrra harjumatu.
