Täna õhtul Ehin ennast Sulle

„Udusulistaja” kaante vahel on uus doos Andres Ehini sürrea­lismi ja keelemänge.

Kui ma kuulen nime Andres Ehin, laskub mu peale sõnulseletamatu turvatunne. Nagu ka raamaturiiulis sama nimega raamatuselga kohates. Ehini või Ehina? Heina? Nihe? ...ülesmäge tuhisedes / raplast minu tee viib türri / ajusagarate vahel / kannan mitut mõtet sürri // õues palav suveilm ja / kampsunit ma kandes vehin / „käes on savi oo suur savi” / järgi hüüab andres ehin... Minust on ilmselgelt diletantlik alustada raamatuarvustust oma imeliku luuletusega, aga ausõna – see on mul selline esimene pikem. Arvustus.

Kuueosalise nii sisuliselt kui ka vormiliselt kihilise teose algus sõidutab kohe võimsate kujunditega looduse rüppe: tüve kõr­valt / öökülmast ämbrist / peegeldab kasemahl / kuupaistet (lk 17).

Krutskilikkuse toovad lugeja ette ausad ja lihtsad sõnamängud: õis võis / köis võis / käis võis // kes käis võis (lk 50).

Jaapaniski ilmunud haikukogu „Sitikas suudleb kuud” sõnamaagilisest kirgastusest kerkis siinkirjutaja jaoks esile „sotsiaalmodernse kaaluga kummardus”: nuga on terve / kuid söök ei lähe suhu / kahvel on haige // nuga on terve / kuid söök ei lähe suhu / kahvel on haige / kummardus (lk 68) ning „otse haiku sünnimaale kihutav kummardus”: tuhat põr­nikat / triibulisel kimonol / jooksevad võidu // tuhat põrnikat / triibulisel kimonol / jooksevad võidu / kummardus (lk 74). Napsusõprade kurblikuks hümnhaikuks võib aga pidada: kummardus / kuukiir pudelis / tantsib rõõmsat tantsu / sake lõhna sees // kuukiir pudelis / tantsib rõõmsat tantsu / sake lõhna sees / kummardus (lk 76).

Proosalisel või siis koguni kurval kombel olla Andres Ehin millalgi nooruspõlves heitealadega tegeledes tabanud oma õpetajat kettaga pähe. Õpetajaga läks õn­neks kõik hästi, sest ta pea oli kõ­vem kui ketas. Mina süüdistan siinkohal Ehinit sõnade heitmises, aga minuga läks hullemini – järgnevad sõnad tungisid otse ajju ja jäid sinna kinni: vanaema torkas kogemata / oma nina pannkoogitaignasse / aga mina jäin mitsubishi galanti alla / ja sattusin haiglasse... (lk103).

Ajab hulluks

Kuulujuttude ja mütoloogia vahele tõmbab õhkõrna piiri „Mina ei ole see ufonaut”: rahvasuu räägib et see tüüp / kes sõidab kaiu raba kandis / üle kartulivagude nähtamatu jalgrattaga / olevat tegelikult mina... (lk 104) või siis põgenemine linnakärast sooja saartesuvesse: ...jättes mandri peale argihooled / ujun muretuna virtsust muhu poole / kessulaiult üksik hülgekütt / laseb minu suunas välja noole... (lk 129).

„Udusulistaja” viies kiht

„Käe­käi­gust ometi hoolid” alustab aja­loolise tagurpidiantslaga, milles meie väikene kodumaa ootamatult paradoksaalsel kombel suureks käänatakse: ...kolmteist aastat tagasi piirasid eesti tankid ostankino / teletorni ümber / oi-oi... (lk175) See osa jätkab Ehinile eelmiseski luulekogus „Paluteder ja mutrikorjaja” omast sise- ja välispoliitiliselt tundlikku joont.

Suurest luuleraamatust on raske ülevaadet teha, ilma et kõiki luuletusi ette ei loeks, sestap pead sa, kallis luulehuviline, selle raamatu ise läbi lugema, siis ehk saad „Paljaste ajudega” sarnasele emotsioonile vaksa võrra lähemale: ...täna hommikul  / unustasin pealuu jälle koju / läksin linna peale paljaste ajudega / ilm on palav ja päikesepaisteline / aju on otsekui suur silm / millega näen ühekorraga / igasse ilmakaarde / see ajab mu hulluks (lk 230). Ajab tõesti ja hea on olla.

Udusulistaja

Andres Ehin

Varrak