Täna PÖFF-il
Hispaania ja Inglismaa koostöös valminud psühholoogilist põnevikku võib nimetada Dostojevski „Teisiku” järjekordseks filmiversiooniks. „Troonide mängu” Sansana kuulsaks saanud Sophie Turner mängib koolitüdrukut, kes peab toime tulema pingetega, mis kaasnevad perekondliku tragöödia, esimese armastuse ja kooliteatri lavastuse tegemisega. Peale selle tekib tüdrukul kahtlus, et temaga samadel radadel liigub pahatahtlik teisik. Hakkab ta hulluks minema või mitte? Sasipuntraks kippuvas põnevusloos napib ärevust ja energiat ning see, mis on kogu lool tegemist kooliteatris mängitava „Macbethiga”, jääb hämaraks. Turneril on lootustandvaid hullusehetki, aga ta ei kasuta neid täielikult ära. Noor stressis naisvaataja võib leida samastumisvõimalusi. Kaarel Kressa
„Teine mina”
R: Isabel CoixetTäna kell 17
Täna kell 17 Pärnu Apollos, 29 nov. Narva Astris,
30 nov. Viimsi kinos
Filmis „Elu akvaariumis” esitatud kolm elusaatust võiks kultuurihuviliseni jõuda vabalt ka jõgiromaani või kümneosalise telesarja kaudu. Islandi lavastaja Baldvin Zophoniasson on need aga üsna õnnestunult mahutanud veidi üle kahetunnisesse mängufilmi. Eik on üksikema, kes teenib lisaraha prostituudina, Sölvi on Colgate-naeratusega pankur ja Mór joodik-kirjanik. Ühel hetkel moodustub nende eludest kolmnurk ja sellest kujundist omakorda üks sotsiaalkriitiline lugu. Vaadates seda hallis gammas filmi elus hammustada saanud inimestest võib tekkida lootusetus. Seetõttu pean n-ö spoilerina märkima, et loo lõpp on siiski õnnelik.
„Elu akvaariumis”
R: Baldvin Zophoniasson
Täna kell 21 Artises
30 nov. kell 17 Viimsi kinos
Iraani lavastaja Mohsen Makhmalbaf on kinolinale maalinud pildi nimetust diktatuuririigist, mis revolutsiooniga kokku kukub ja mille president koos lapselapsega verejanulise rahva eest põgeneb. Makhmalbaf kasutab subjektiivset kadreerimist ning seab filmi peategelaseks just vägivaldurist diktaatori ja tema lapselapse. Ta manipuleerib vaatajaga nii, et mustvalge maailmapilt variseb kokku ja elu eest võitlevale presidendile lihtsalt peab kaasa tundma. Läbi riigi viiv meeleheitlik ajujaht näib kui Dickensi „Jõululugu”, kus diktaatorile tema patud kandikul ette laotakse. Lapse vaatenurga lisamine ja riigi nimetu staatus annavad filmile muinasjutulise lisandväärtuse, mis tekitab tunde, nagu kõneldaks meiega otse eidoste või universaalide keeles. Visuaalse esteetika muinasjutuline tunnetus loob krudiseva kontrasti filmis aset leidva vägivallaga, mis ei ole teps mitte nii maagiline kui selle pildikeel.
VÄGA HEA FILM
„President”
2014, Gruusia
Rež: Mohsen Makhmalbaf
Täna kell 21.45 Coca-Cola Plazas ja laupäeval kell 17 Tartu Cinamonis
