Sõda arusaamaga, et tudengifilm on vaid tulevase kunstniku toores ja veider käeharjutus, ei ole kaugeltki võidetud. Aga paljud asjad, mis tudengifilmis välja öeldakse, ei tule enam kunagi hiljem kõne alla. Vormilisest äärmuslikkusest rääkimata. Nii pööraselt ja ausalt ei väljendu naljalt ükski režissöör, kui ta on kõik professionaalse filmitegija kadalipud läbinud.

Pedagoogikaülikooli mängufilmirežissööridele ning dokumentalistidele pole mõtet hakata ühist nimetajat genereerima. Kasvuraskustes õppetool ei pannud kätt ette ega jalga taha tudengitele, kelle paljud tööd nüüd eksperimentaalfilmideks klassifitseeritakse.

Praegu neid üle vaadates üllatab, kui palju peegeldub seal juba ununenud 90-ndate keskpaiga segaseid aegu. Kompromissitu idealism muundub äkki külmaks küünilisuseks, äraolevad femme fatale’id vahelduvad hüplike päevavarastega, kafkalik ärimees satub öisesse trammiparki, mis täis ulmelisi maailmavalitsejaid jne. Friikide karakterite taustal kohtub maailmakirjandus filmiajaloo kuulsusrikaste stseenidega, Beckett ulatab käe Godard’ile ja Jonseredi mootorsaag tõmbab mannekeenil pea maha.