Millega just see ansambel silma paistab?

Kõigepealt koosseis: üks nais- ja viis meeshäält. Ja repertuaar on neil vokaalansamblitest kõige laiem, 15. sajandist tänapäevani. Hiljuti said nad oma vanamuusikaplaadi eest Prantsuse maineka plaadiajakirja Le Mond de Music preemia. Laulavad nad ilma mikrofonita. Seega ei tee nad ka neid rütmigrupi taba-taba-tap hääli järele. Ainult puhas laul.

Mida nad siin esitavad?

Absoluutselt kõike: Jacob Obrechtist (1450–1501) romantik Mendelssohni ja jazzballaadideni. Siis veel “Püha öö” ja “Santa Claus is coming...”.

Miks valisite teiseks peaesinejaks Dawn Thomsoni?

Ta on väga omapärane noor ja juba jazzmaailma kõrgseltskonda vastu võetud naiskitarrist. Ta on esinenud New Yorgi prestiizhikates jazz-klubides. Sinna löögile saada on väga raske.

Mis temas erilist on?

Tehnika ja fluidum. Ta laulab, komponeerib, mängib kitarri. Väga kuumade maade muusikat ta ei esita, tema ala on pehmed bossanovad ja ballaadid.

Kuhu on seni kõige rohkem pileteid ostetud?

Huvitaval kombel meie Silvi ja Tõnise kontserdile.

Mis te Siiri Sisaski jazzitegemisest arvate?

Siiri on kõigeks võimeline, tal ei ole mingeid piire. Nüüd on ta endale ka improviseerimise leidnud, need tiibeti viisid, polovetside tantsud... Uue projektina esineb Siiri ka kõrgetasemelise improviseeriva ansambliga Tunnetusüksus. Kui minu teha oleks, annaksin ma talle mõne Suure Vankri auhinna. Ta on sel aastal hästi avanenud. Väga võimekas ja tohutu sisendusjõuga.