Tanel Saare omapärane duett Jüri Järvetiga
Samuel Becketti monotükk „Krappi viimane lint” on Eesti teatriajaloos kindlasti märgilise tähendusega. Need, kes on Jüri Järvetit selles rollis ühes tema neljast korrast näinud, on näinud tõeliselt head näitlejatööd. Need, kes pole, neil on võimalik seda mingil määral kogeda VAT Teatri uues lavastuses „…viimane lint/Saare esimene lint”.
Tanel Saare idee oli mängida näitlejaga, kellega enam päriselt justkui mängida pole võimalik. Nii põimuvadki lavastuses Tanel Saar, vahelduseks üsna tõsises rollis, kuid kohati kerglane, ning Jüri Järvet valgel linal, vana Krappina, lindilt, kuid samal ajal nii lähedal, kõditamas seda sügavat soppi südames, mis hinge värisema paneb.
Legendaarse näitleja „roll” on siiski enamat kui see, mis 1992. aastal üles võeti ja nüüd taasesitusele tuleb. Omamoodi suunab ta lavastuse käiku, tema panus on suurem kui aastakümneid tagasi tehtud Krappid ning Saare läbikäimine eri salvestustel oleva Järvetiga on, võib öelda isegi, tihe.
Kuigi vaatajate õnneks ei jäeta neid näidendi lõpust ilma, siis selle aasta lavastuse põhirõhk on siiski lindil, mida näidendis kuulab vana, 69-aastane Krapp. Lint, mis on salvestatud 30 aastat varem, ema surma ja armastuse kadumise aegu. Tanel Saar loeb selle enne publikulegi selgeks tehtud protseduuri käigus digitaalsesse linti ning see või mõni paremini välja tulnud salvestus järgnevatelt etendustelt säilitatakse Eesti teatri- ja muusikamuuseumis, kuni 2040. aastal Tanel Saar selle uuesti kätte võtab ning „Krappi viimase lindi” näidendi järgi läbi mängib, kasutades tõepoolest tema enda poolt 30 aastat varem salvestatud juttu.
30 aasta pärast uuesti
Nii on seegi lavastus omamoodi märgilise tähendusega ja omamoodi ka teatri sündmus. Projekt, mis teeb kaduvuse kunsti ühe lavastuse justkui püsivaks. Vähemalt 30 aastaks. Või vähemalt nendeks hetkedeks, millal seda meeles peetakse. Sel aastal etendustele tulevatele inimestele jagatakse piletid, mis kehtivad 30 aasta pärast, mil lint uuesti ettekandmisele tuleb. Loodetavasti suudavad mõned meist seda ka 30 aastat alles hoida – tükki paberit aastaarvuga 2040.
Kogu selle teatrisündmuse puhul on lavastuse algus tehtud ehk natuke loengulikuks. Üks hetk on Tanel Saar noore mehe või vana Krappi rollis ja järgmisena seletab ta, kuidas kõik juhtuma hakkab. Kavalehe funktsioon on kantud lavale. Saare jaoks on lavastusel ka isiklikumad tagamaad, oma tagasivaated Krappi omade kõrval, kuid neid ta nii lahkelt lahti ei jutusta. Kuid Saar ja Järvet selle omamoodi duetina mõjub väga hästi. Jääb vaid loota, et 30 aasta pärast on Saar sama hea vana Krapp kui Järvet omal ajal. Seda on vast väärt oodata küll.
Priit Raud
„Eesti teatripilt on muutunud märksa kirjumaks”
Draama festivali lõpupeol kuulutati välja järgmise aasta festivali põhi-programmi kuraator, kelleks on Kanuti gildi saali ja Baltoscandali teatrifestivali kunstiline juht Priit Raud.
•• Kas teate juba, milline saab olema teie kureeritud programmi fookus? Kas on oodata tantsu või ikkagi teatrit?
Esiteks on ju olemas reeglid. Juba valitud lavastusi taas kutsuda ei saa ning valik tuleb teha viimase kahe aasta töödest. See on juba tegelikult suur piirang. Draama on ülevaatefestival ning peaks andma hea ülevaate Eesti teatrist. Kuraatori silmade läbi küll. Mind pole eriti kunagi huvitanud lavakunstide puhul see, kuidas me teda nimetame. Lavastus ise võiks olla kõnetav.
•• Milliseid trende olete Eesti teatris viimasel ajal tähele pannud?
Viimastel aastatel on Eesti teatripilt muutunud ikka palju kirjumaks, mis on hea. Seega ei saa hästi välja tuua ka mingeid ühiseid trende. Aga nagu igal pool mujalgi püüab osa lavastajaid olla isiklik või sotsiaalne või popp. Samal ajal jääb õnneks ka neid, kes jätkavad seda, mida teinud kaua-kaua. Tegijaid on rohkem ja see annab lootust.
