Hiljuti auhinnatud film räägib eesmärgikindlusest ja kinnisideedest.

“Üldiselt peaks filme tegema ikka sellest, mille kohta on midagi öelda,” mõtiskleb noormees. “Mingite teemadega oled tahes-tahtmata tihedamalt seotud ning kui ühel hetkel tundub, et nüüd peaks asja südamelt ära rääkima, siis ehk ongi õige aeg sellest film teha. Praegu on mul käsil sõja- ja surmateema, millest olen juba tükk aega filmi tahtnud teha. Lähiajal selgub, kas see projekt ka tegemisse läheb.”

Toom tunnistab, et kuigi filmide vastu on tal kiindumus ammu olnud, puutus ta ise filmitegemisega esimest korda kokku alles ülikoolis.

“Enne seda olin lihtsalt mingeid koduvideolaadseid asju vorpinud ega osanud asja õppimise peale mõeldagi,” sõnab Toom. “Kui esimest korda peda filmi- ja videoeriala tutvustuse läbi lugesin, oli kohe selge, et see ongi see, mida alati teha olen tahtnud.”

Eelistab mängufilmi

Kui Toom peaks oma siiani tehtud tööd kokku lugema, siis tuleks lisaks näppudele varbadki appi võtta. Katsetuste sisse mahuvad paar dokfilmi, reklaamfilmid ja tunnusklipid ning neli lühimängufilmi.

“Hea tahtmise juures saab filme kokku monteerida ka kahe videomakiga,” nendib Toom. “Kuid kindlasti on see kõik arvutiga tehes mitmeid kordi kvaliteetsem, mugavam ja lihtsam. Vaja läheb lihtsalt üht tavalist koduarvutit, kõvaketta ruumi ja palju aega. Mis puutub aga filmitegemise võimalustesse, siis Eesti tudengifilmid on täpselt samamoodi põlve otsas ja kolme jalaga taburetil valmistatud nagu Tartu, Kuivastu või Ikla amatöörfilmid – mitte keegi ei finantseeri neid ega tule sul seda pärast helindama. Filmitudeng teab lihtsalt paremini, kuidas seda põlve ja kolme jalga kasutada.”

Toom ütleb, et kuigi vahel on mõnus dokfilmidega tegeleda, eelistab ta siiski mängufilme.

Film “2.68” on varem võitnud auhinna Balti amatöörfilmide festivalil Riias, rahvusvahelisel amatöörfilmide festivalil Norras ning amatöörfilmide festivalil Saksamaal. Lisaks tunnistati see kevadel Eesti amatöörfilmide festivali parimaks filmiks.