Tanel Veenre — jutustab ehetega lugusid
Tanel Veenre on kunstiakadeemia magistrikraadiga ehtekunstnik, kes hakkas tiheda näitustel esinemisega – ja veelgi enam, peadpööritava eduga moevõistlustel – endale kolleegide ja avalikkuse tähelepanu nõudma juba tudengipõlves. “Mis sa sellele kohtumisele selga paned?” esitas mu sõber intervjuu eelõhtul kõige kummalisema küsimuse, mida ma oma ajakirjanikukarjääri jooksul olen kuulnud. Panin teksased ja kampsuni.
— Hop-galerii saalivalvur ütles, et su näitusel on käinud palju rahvast ja kõik kiidavad. Kahju, et neil galeriis külalisraamatut pole.
— Jah, iseenesest oleks see pidanud seal olema. Kunstnikul jääb tihti puudu inimlikust kontaktist. On kastis või elevandiluust tornis elamise tunne.
— Tagasiside on tähtis?
— Eks esimene ring vastukaja tuleb sõpradelt, tuttavatelt või asjatundjatelt, aga see on ettearvatav, sa tead juba nende eelistusi.
— Kuulsin galeriis, et inimesed pidavat võtma sinu ehete nimekirja, kus on ükshaaval üles loetud kõik kasutatud materjalid, ja siis uurima selle järgi, mis millestki on tehtud.
— Ja-jaa! Äraarvamise mäng käib asja juurde. See ei ole minu jaoks oluline, aga ma arvan, et me (kunstnikud – A.R.) mõtlemegi liiga palju enda siseringi kategooriates ega proovi oma kastist väljapoole astuda, et vaadata, kuidas meie asjad sinna võivad peegelduda või mis inimesi meie asjade juures huvitab. Mis neid köidab ja mis neid eemale peletab.
— Kas sa tunned, et elad elevandiluutorni sulgunud kunstniku elu?
— Mina ei tunne seda kindlasti nii teravalt kui paljud teised, sest mul on rohkem väljundeid ja kõik need teised väljundid on palju sotsiaalsemad kui ehtekunst. Need tasakaalustavad – kas või Eesti Ekspressi moetoimetaja töö või fotograafitöö, mida ma kogu aeg teen. Ühelt poolt on tegu tiimitöödega ja teiselt poolt on need suunatud suurele lugejaskonnale, nende tulemust näeb ja arvustab palju inimesi. Ma püüan pigem teadlikult ehte poolt võimalikult kõrgina hoida. Võib-olla see ei kõla hästi, aga põhimõtteliselt mõtlen umbes nii, et ehetega ei peagi kõigile meeldima. Ehtekunst on ikkagi siseringi mäng siseringi reeglitega nagu enamik kunsti. Kriteeriumid, mille järgi kunsti hinnata, on ikkagi kehtestanud inimesed, kes on ringi sees. See on taraga piiratud plats. Ja mulle see sobib.
— Toimetaja, fotograaf, ehte- ja moekunstnik… Kuidas sa nii mitmekülgseks hakkasid?
— Mis nüüd hakkasin! Ise ei planeeri ju oma tegevusi, vähemalt mina ei tee seda. Ma ei tegele millegagi vastumeelselt, ju mul on vajadus teatud asju teha, aga see pole planeeritud. Ma arvan, et mul on sisemine vajadus just teatud tasakaalu järele.
— Või vajadus ennast teostada?
— Ma arvan, et ka eneseteostus on oluline. Selles mõttes olen ma võib-olla päris ambitsioonikas või võimukas nagu enamik kunstnikke. On soov oma ideede sfääri laiendada või kuhugi metsatukkadesse ja põlluäärtesse vaikselt enda aretatud seemneid külvata.
— Praeguseks oled sa jõudnud enda aretatud seemneid juba üsna laiale tööpõllule külvata. Kes sa siis ikkagi oled?
— See on ametinimetuse küsimus. Ma tegelen paljude asjadega, mille ametinimetus võib olla erinev, aga sisu on sarnane. Kindlasti on mul ka mingeid projekte (projekt on küll selline vastik sõna), mis ei lähe kuhugi alla. See on nii veider või siis samas täiesti analüüsitav, võtame näiteks moekunsti – kuna mood on meedias nii kohatult tugevalt esil ning see on apetiitne ja seksikas ala, siis kui sa seal midagi teed, leiab see kohe väga laia kõlapinna. Kuna ma olen teinud mõned kollektsioonid – viimati neli aastat tagasi –, siis väga suure osa inimeste jaoks olen ma siiamaani moekunstnik, kuigi olen proovinud juhtida tähelepanu sellele, et see nimetus ei vasta enam ammu sisule. Ma ei tegele sellega enam absoluutselt, asjad, mida ma iga päev teen, on toimetajatöö, fotod ja ehtekunst.
— Miks sa siis moekunsti hülgasid?
— Ma arvan, et see oli valikute küsimus. Energiat ja tunde on ööpäevas piiratud hulk. Tuleb ennast nõnda jagada, et endale ja teistele liiga ei teeks.
— Aga miks sa loobusid just moest? Miks mitte näiteks fotost?
— Esiteks puudusid mul tehnilised oskused. Mulle tundus, et ideedest alati ei piisa. Tehniline teostus oli nõrk ja ennast seal järele tõmmata oleks nõudnud täielikku ümberõpet – püüad ju ikkagi oma asju võimalikult hästi teha.
— Kas ehtekunstis tunned ennast tehniliselt väga kindlalt?
— Ei, kindlasti mitte, sest head tehnilised oskused on minu jaoks eeldus, aga see pole kohe päris kindlasti eesmärk. Eesmärk on eneseväljendus. Kuid jah, tehnika peab ka hea olema. Klassikalised väärismetallid, mida ma oma ehetes kasutan, on minu jaoks abimaterjalid, mis ühendavad põhimaterjale, ning need ühenduskohad peavad head olema. Need ühenduskohad – nõelad, prossitagused –, mille ma teen traditsioonilistes tehnikates, on nagu pildiraam, pilt ise on hoopis teistest asjadest, ka seal on oma tehnikad: plastivalu, graveerimine, lihvimine, poleerimine.
— On sul kunstnikuna ka kreedo või äkki isegi manifest?
— Ma arvan, et ilma statement’ita pole mõtet midagi teha, aga see ei pea tähendama plakatlikku loosungit. Kui ma saaksin öelda plakatliku loosungi, siis ma teeksin plakati. Minu puhul on statement pigem tunnetuses. Mul on selline koolitus, mis seab esiplaanile emotsionaalsed, pehmed ja raskelt tabatavad väärtused, kuid kui on vaja olnud, olen ma mingeid asju ka sõnadesse pannud. Mõnikord võivad laused ära teha sama töö kui üks kunstiteos.
— Kas sa ajalehe juures töötades ajad ka oma siseringi asja või püüad ikka realugejani jõuda?
— Töötades annad sa endale aru, et sa ei aja ainult enda asja. Ma olen püüdnud propageerida endale olulisi asju, mingeid pehmeid väärtusi või mängulisust, uusi vaatenurki. Alati see ei õnnestu, sest mulle tundub, et ma olen liialt kade või laisk, et anda endast nii palju, kui peaks. Ajakirjandus on päevakajaline meedium. Mõnikord on hirmus kahju anda väga olulisena tunduvad mõtted ära millessegi, mis kaotab oma mõju või väärtuse nädala möödudes. Ma püüan mõtestada, mida ma teen, ja asjade seisust endale aru anda, samas olen ma ka väga leplik –
that’s it, nii see asi käib.
— Kas presidendiproua kleidiskandaalist kirjutamine pakkus sulle tööalast põnevust ja rahuldust?
— Üldiselt proovin ma päevakajalistest asjadest hoiduda. Asjad, mida ma täiesti lülin, on igasugused kommentaarid ja seesama kleidikriitika – ma olen võimalikult palju püüdnud selliseid asju ära öelda, see on hästi tänamatu ja suhteliselt mõttetu tegevus. Kas või see presidendiproua kleidi lugu – ma pigem püüdsin nurki siluda ja pehmendada ning näidata kogu juhtumi suhtelist mõttetust. Ma püüan jätta vahukloppimisega kaasa minemata, et seda mitte võimendada.
— Olin selle skandaali ajal Eestist ära. Küsisin sõpradelt, mis kodus uudist. Mulle räägiti, et meil on siin pomm lõhkenud – proua Ilves kandis vale värvi kleiti. Kaugel eemal oli väga raske sellesse probleemi suhtuda.
— See on täiesti absurdne! Teatud olukordades hakkab veerema lumepall, mida on raske peatada. See mängib tunnetel ja kirgedel ning lihtsalt veereb, kuni ära väsib. Mul oli endal sama asi, et inimesed kuskilt Portugalist helistasid: mis teil lahti on, et tuhanded inimesed kommenteerivad internetis? Mingitel hetkedel minnakse emotsioonide ajel massipsühhoosiga kaasa. See pole eriti mõtestatud tegevus, vaid tegelikult meelelahutus, inimesed ei veeda selle kleidi pärast unetut ööd. Kuna elu on meil nii mugav, siis me otsime kogu aeg asendustegevusi ja pseudoprobleeme, mida lahendada, et ennast vajalikuna tunda või kuidagi välja elada. Samas tundub mõttekam kommentaaridega või mingi kleidi najal ennast välja elada, kui üksteisele viga teha.
— Kas mood pole samasugune pseudoasi, millele omistatakse ülisuurt tähtsust seetõttu, et tõelisi probleeme, millele tähelepanu pöörata, lihtsalt pole?
— See on kahe otsaga asi. Kainelt vaadates on igasugune tarbimine, kõik need trendid ja kogu see süsteem suhteliselt armetu ja kiiresti lahti riietatav, aga teisalt räägime me praegu väga esmastest vajadustest. See “Prada” film (“Saatan kannab Pradat” – A.R.) oli suhteliselt saast, aga seal oli stseen, kus tuleb tüdruk, sinine kampsun seljas, ja itsitab midagi moe üle ning Meryl Streepi tegelaskuju küsib, kas ta arvab, et see on juhuslik, et tal on sinine kampsun seljas. Neli aastat tagasi olid Gaultier’l seda värvi vööd, järgmisel aastal oli see värv põhikollektsioonides ja nüüd sina leiad selle kampsuni kusagilt allahinnatud riiete kastist ning mõtled, et see on juhuslik, mis värvi ta on. Aga see ei ole nii. Ma arvan, et teadlikkus annab sulle ükskõik mis alal just võimaluse asjast üle olla, selle asemel et kaasa joosta või järele lohiseda. Samas ei ole võimalik kõigest teadlik olla.
— Võib küsida, kuivõrd on siiski vaja energiat kõige ümbritseva mõtestamisele kulutada?
— Jah, just nimelt. See ongi enamasti ajakirjaniku töö need asjad mingil määral mõtestada ja söödavaks teha. See eeldab ajakirjanikult missioonitunnet – et ta ei klopi niisama vahtu ega haibi midagi, vaid püüab inimest aidata. Ma ise püüan ennast ka kõrvalseisja positsiooni panna ja mitte vehkida, rusikas püsti, mingi asja üle, mis mulle hetkel oluline tundub. Mõtlen, kas ka teistele on, kas see teema peab olema oluline. Võib-olla tegelikult ei peagi, inimesed on ju nii erinevad.
— Kas sa nimetaksid ennast trenditeadlikuks inimeseks? Kui olulised trendid sinu jaoks on?
— Ma tean neid paratamatult kas või oma töö tõttu, aga ma ise olen väga vilets tarbija. Vanaema kudus mulle kampsuni ja mul pole probleem seda viis aastat kanda. Inimesed arvavad, et kui mul on selline ametipost, siis ma jooksen meeletult poest poodi, aga kõik see on teisejärguline. Ma püüan madalat profiili hoida. Alati pole see võimalik, aga sageli püüan ma oma riietusega pigem massi kaduda, see on täiesti teadlik valik, kamuflaazˇ.
— Aga kas sulle ehtekunsti trendid lähevad korda?
— Ma arvan, et see on teema, mida pole eriti käsitletud. Millegipärast arvatakse, et kunst on trendideväline asi, aga ka kunstinähtused esinevad lainetena ja enamik kunstnikke on osa mingist üldisest nähtusest, mida võib nimetada trendiks. Ma arvan, et selle teemaga hakatakse rohkem tegelema. Analüüsima kunsti ka trendi vaatenurgast. Kunstikriitika jaoks on trend kahtlemata negatiivne sõna. Kui öeldakse trendikunstnik, kas see on hea? Trend kajastab hetke tegelikult väga ausalt. Kui ma näen või mõtlen, et keegi on trendikunstnik, siis tema tehtust saab kunagi oluline ajastudokument. Ta on praegu oluline, aktuaalne. Kuid samas usun ma täielikult teatud väärtuste ajaülesusse.
— Kas sina oled trendikunstnik?
— Ma arvan, et tänu oma ametile ja mingitele kõrvaltegevustele on mind kerge nõnda identifitseerida, kuid ma arvan, et me kanname ühe rühma inimestega – täpsemalt ehtekunstirühmituse ÕhuLoss liikmetega, keda on peale minu veel kuus Kadri Mälgu kooliga inimest – mingeid ühiseid väga idealistlikke väärtusi. Idealism ja trendikus ei oleks nagu asjad, mis väga hästi kokku sobivad. Ma arvan, et me oleme ikka väga idealistlikud, kui rääkida kas või sellest, et me oleme keskendunud näitustele, mitte müügile. Võib-olla ma nüüd natuke liialdan, aga Eestis küll mitte, kogu müük toimub väljaspool Eestit galeriide ja näituste kaudu, ja see pole ka märkimisväärne. Meie ehted on hästi intiimsed, emotsionaalsed ja isiklikud, ja see ei saa kunagi olla trendikas – need rõhuvad hoopis isiksuslikele omadustele.
— Ehete tegija isiksuslikele kvaliteetidele?
— Ka nende vastuvõtjatele. Õigete inimeste leidmine on hästi peen ja habras mäng, nagu nisˇikunsti puhul üldse. Kes naudib mingi koolkonna moodsat tantsu või moodsat muusikat, see on äratundmise küsimus.
— Oled varem öelnud, et sa ei mõtle ehet tehes kunagi selle kandjale.
— Aga ma tõesti ei mõtle. Ma ei täida kunagi tellimusi. Tänu oma kõrvaltegevustele, mida ma ka väga naudin, pole mul selleks vajadust. Minu sissetulek tuleb mujalt, ja siis ma paigutan selle raha kunsti. Mul pole paanilist vajadust oma kunsti müüa. Ma olen oma kunstis täiesti vaba. Mulle õudselt meeldib see.
— Mis on sinu ehete põhimaterjalid?
— Akrüülvaik ja kõikvõimalikud orgaanilised materjalid. Ja poolvääriskive kasutan ma palju. Kivi meeldib mulle väga. Metall on ka kõigis töödes.
— Aga hinnalistest materjalidest ei taha sa oma ehetes siiski päriselt loobuda, kuigi nad jäävad su teostes tagaplaanile?
— Ma arvan, et olen loomu poolest suhteliselt alalhoidlik. Kivide ja väärismetallide puhul on võluv, et need annavad ehtele ajaülesuse, need on asjad, mis ei kaota eales väärtust. Ümberringi võivad vahetuda riigikorrad, mentaliteedid…
— Sa mõtled, et nad ei kaota rahalist väärtust?
— Ei, pigem on need materjalid laetud tähendustega, mis ei kao eales kuhugi. Kullal on muidki väärtusi peale investeerimisväärtuse. Need on jäävad, neid ei saa ära võtta, vaid ainult lisada.
— Sa leiad, et kui teeksid ehteid ainult akrüülvaigust, oleksid need ajalikumad ja tähendusvaesemad?
— Ma ei taha materjali väga üle tähtsustada. Arvan, et seda on väga kerge teha. Kui sa kasutad erilisi materjale, võtavad inimesed sellest esimese asjana kinni, kuid tegelikult pole see esmatähtis.
— Mis on esmatähtis?
— Esmatähtis on lugu. See, et materjalide abil saab moodustada lauseid või jutustusi. Lugu on materjalidest tunduvalt olulisem. Ma arvan, et ma olen küllaltki kirjanduslik või sentimentaalne. Lugu saab rääkida ka fotoga või kostüümiga. Kuna mina olen valinud ehte, siis ma räägin lugu ehte kaudu, aga arvan, et sellist tunnet ja lugu saaks edasi anda ka teiste vahenditega. Võib-olla olen ma valinud jutustamiseks ehted juhuslikult? Arvan, et kui ma oleksin mingitel eluhetkedel teinud teistsuguseid valikuid, räägiksin ma sama lugu teiste materjalidega – sellepärast ei taha ma materjali väga esile tõsta.
— Orgaanilised ained, mida sa kasutad – põrnikad, merihobukesed – on surnud olendid, pisikesed laibad. Kui olulisel kohal on sinu lugudes surm?
— Orgaanilist materjali ongi võimalik ainult surnuna kasutada! Ma püüan pigem ikkagi need loomad oma lugude sees elustada. Ei tahaks olla väga morbiidne. Eks igale loojale tundub tema looming väga elav.
Kõik need putukad on surnud loomulikku surma, ma ei tapa kedagi. Inimesed toovad mulle palju igasuguseid putukaid, ja kui ma panen nad mingisse kooslusse kivide, puu või koralliga, muutub see just nagu piltmõistatuseks või väikeste hollandlaste maaliks, kus kõik detailid hakkavad omavahel tööle. Ka maali kohta võib öelda, et see on surnud – staatiline. Kas need lilled elavad seal? Nad on juba ammu närtsinud. Maal on nende lillede hetke tabamine. Iga hetk on tegelikult surnud, kui sa ta kasti püüad. Foto on ka surnud. Mina püüan ikkagi elu luua.
Tanel Veenre
•• Sündinud 5. mail 1977
•• Haridus: 1995–2001 Eesti kunstiakadeemia metallikunstikateeder, BA; 1997–1998 külalisüliõpilane Gerrit Rietveldi akadeemias; 2001–2005 Eesti kunstiakadeemia metallikunstikateeder, MA
•• Isikunäitused: 1998 Ruudt Peters atelier’i aken Amsterdamis; 2005 “Vaimustus, kuldlõige, tüdimus”, Köismäe tornis, Tallinnas
•• Rühmanäitusi: 1994 rühmanäitus, Mustpeade maja galerii; 1996 “Igavesti koos”, Tammsaare muuseum; 1997 “Millennium” II, Rotermanni soolaladu; 1998 Subjects III “Narratives”, Helsingi tarbekunstimuuseum; 1999 “Ferromenal”, Tallinna kunstihoone; 1999 “Tehnika ja traditsioon”, Eesti tarbekunstimuuseum; 1999 Ars Ornata Europeana VI, Barcelona; 1999 “Shamanism.Jewellery?” Beurs von Berlage, Amsterdam; 1999 “ÕhuLoss”, Galerie Marzee, Nijmegen, Holland; 2000 “Ugriculture”, Gallen-Kallela muuseum, Espoo, Soome; 2000 Faberge’i fondi konkursi võitjate näitus Peterburis; 2001 “ÕhuLoss”, Barcelona tekstiilimuuseum; 2001 “Estnisk Konst”, Galleri Tersaeus, Dansens Hus, Rootsi; 2001 “Spatial Palace”, Raum für Schmuck, Köln, Saksamaa; 2002 “L’ornament est-il toujours un crime?”, Genf, Sˇveits; 2002 Faberge’i fondi konkursi võitjate näitus Peterburis; 2003 “Estonian Art”, Budapest, Ungari; 2004 “Laegas”, Eesti tarbekunstimuuseum; 2003 “Notes, 3-dimensional Estonian Art”, Szentendre kunstiveski, Ungari; 2003 “The Link to The Body”, 3. rahvusvaheline ehtekunsti biennaal, Nîmes, Prantsusmaa; 2003 “(Un)dressed. Body in the Baltic Photo Art”, Berliin; 2004 “Lend”, Brüssel, Belgia; 2004 “Estonian Jewellery”, Pekingi kunsti ja käsitöö muuseum, Hiina; 2005 II nüüdisehete triennaal, hõbesepatöö muuseum, Seneffe’i loss, Belgia; 2005 “Rare Leid”, Edinburghi kuninglik kunstiakadeemia; 2006 “Schmuck”, München; 2006 “Kaks lähedast”, Eesti tarbekunstimuuseum; 2006 “Schmuck”, New Yorgi nüüdiskunsti- ja disainimuuseum; 2006 “Koru 2”, Lõuna-Karjala muuseum, Lappeenranta; 2006 “ÕhuLoss”, Villa Bengel, Saksamaa
•• Moeetendusi: 1995 IN`95; 1997 EXIT; 1997 ERKI moesõu; 2000 SuperNoova; 2001 SuperNoova; 2001 Spektaakel; 2003 SuperNoova; 2003 High Fashion Weekend in Riga (koos Aldo Järvsooga); 2003 Elite Model Look Baltic (koos Aldo Järvsooga); 2003 HIGHWAY no 5 (koos Aldo Järvsooga); 2004 Wood Couture (koos Aldo Järvsooga), Tallinna lennujaam; 2005 1-st anniversary of New EU (koos Aldo Järvsoo), Luxembourg; 2006 FOLKCOUTURE (koos Aldo Järvsoo), Eesti kunstimuuseum; 2006 FOLKCOUTURE (koos Aldo Järvsoo), Riga Fashion Week
•• Auhinnad: 1995 IN`95, grand prix; 1996 IN`96, grand prix; 1998 EXIT, grand prix; 2000 SuperNoova, teine koht; 2001 SuperNoova, grand prix; 2003 SuperNoova, grand prix
