Tants
22. oktoobril avas oma teise hooaja balletiteater Fouette. See on tõeliselt rahvusvaheline trupp, koosnedes viiest noorest ja andekast tantsijast: Mari Savitski, Jana Sidorenkova (Eesti), Clara Quiroga (Argentiina), Michelle Gehrke (USA) ja Anton Jakovlev (Venemaa). Teatri hingeks on Tõnu Veiler, kes peale balletiteatri on enda vedada võtnud ka rahvusvahelise balletkonkursi ning ta on ka balletikooli Fouette direktoriks. Balletikooli on lõpetanud kahe lennuga kolm tantsijat, kellest kaks – Jana ja Mari - verivärske balletiteatriga liitusid (kolmas lõpetaja läks Vanemuise teatrisse).
Fouette’i trupi keskseks ideeks on anda noortele tantsijatele võimalus. Maailmas on niisuguseid, ainult noortele mõeldud “hüppelaud-teatreid,” päris mitmeid. See on eelkõige suurepärane võimalus hankida lavakogemust, sest mitte kellestki ei saa kohe pärast kooli lõpeatmist priimabaleriini.
Fouette’i teatri staabiks on Salme Kultuurikeskus, kus toimuvad proovid ning möödunud hooajal toimusid ka etendused. Kui ma jäiselt külmal pühapäeva pärastlõunal Kalamajas ekslesin ja Salme keskust proovisin leida, oli mul seda maja küll raske balletiga seostada. Me oleme ju nii harjunud, et meil on Estonia ja Vanemuine, kelle ajaloo ja mastaabi kõrval on kaunis raske midagi muud ette kujutada. Tõenaoliselt võtab veel päris palju aega, enne kui klassikalise balleti huvilised peale rahvusteatri ja Vanemuise oma tee ka Fouette’isse leiavad. Kuna Salme kultuurikeskuse lava on remondis, siis sel hooajal hakkavad etendused toimuma peamiselt Vene Draamateatris ning Eesti Draamateatris.
Pärast väikeseid haake traagiliselt sarmikas Kalamajas, jõudsin ma lõpuks Salmesse. Ning muidugi käis seal tihe trenn – tõepoolest, klieed ülitöökatest ja vapratest baleriinidest, vastavad tõele. Ma nägin neid vaid vilksamisi, kui punetavad ja higised tantsijad käisid vahepeal end koridoris sirutamas (ma tuletan meelde – oli pühapäev!) Et veidikenegi tungida selle noore teatri hingeellu, küsisin kommentaari Fouette` neljalt graatsialt.
1. oktoobril saabus Eestisse suurte pruunide silmadega argentiina tüdruk Clara Quiro (22), kes oli varem üles astunud Argentiina Rahvusballetis. Tema sai teada kusagil väikeses Eestis asuvast väga väikesest teatrist läbi interneti. Ning oli väga õnnelik kui kuulis, et ta on läbinud konkursisõela ja asub hooajaks tööle Fouette’is. Hüpe kuumaverelisest Ladina-Ameerikast Eestisse ei olnudki karm, sest vahepeatuseks oli tal London, kus ta õppis Royal Balley School’is. On ilmne, et see tüdruk jumaldab legendaarset vene kooli, mille baasil toimib kõik ka siin, Fouette’is. See on kõige kaunim ja parem asi maailmas, tõdeb argentiinlanna. See kompenseerib isegi külma, mis just neil päevil ilmutas oma esimesi märke.
Teine välistantsija Michelle Gehrke (18) on pärit Kaliforniast. Ta on armas tedretähniline tüdruk ja ilmselgelt trennist väsitatud. Kuigi teda tõmbab moderni poole, on hea klassikaline vene kool selleks kaubamärgiks, mis ta Eestisse meelitas. Michelle’i jaoks on külma kliimaga harjumine palju väikesem probleem, kui kohalike külmus. Kui Ameerikas võib väikese tänava ühest otsast teise jalutades leida tee peal enesele 10 sõpra, siis siin need asjad nii lihtsalt ei käi. Ja peale selle ei kipu venelased eriti inglise keelt rääkima. Aga selle eest on neil pakkuda suurepärast vene tehnikat, mis õnneks tõlkimist ei vaja.
Jana Sidorenkova (18) lõpetas Fouette’i balletikooli sel kevadel. Ta on pikk ja graatsiline, veidi idamaiste näojoontega tüdruk. Ja parasjagu edev ka –ma olen teda päris mitu korda oma kollektsioonides ja pildistamistel kasutanud. Küsimusele, kas sul tõesti aeg-ajalt sellest tantsimisest kõrini ei saa (juba mitu nädalat olid neil trennid toimunud ilma ühegi puhkepäevata), vastas õbluke Jana veendunult, et ma pean - see on mu töö. Ja peale selle on ta enne pühapäevast gastrolli Narvasse vapralt nõus laupäeva öösel kell üks “panema modelli” minu moespektaaklil!
Üks säravamaid tantsulootusi Eestis, Mari Savitski (19), on heatujuline nagu alati. Ta tuli just Kotkast kultuuripäevadelt, kus temal ja Anton Jakovlevil õnnestus end tunda tõeliste tähtedena. Kui Michelle ja Clara toonitasid pidevalt vajadust rännata erinevates truppides ning hankida kogemusi, pärisin ka Marilt, kas teda ära ei kisu? No kisub ikka, aga ega Marist vist kergekäeliselt loobuda taheta. Maris on potentsiaali saada tõeliseks priimabaleriiniks. Ja tegelikult meeldib talle väga Fouette’is tantsida – seal on vähe tantsijaid ning soe sisekliima.
